Lugu sellest, kuidas ma ühel suvepäeval naabrimehel sõnasabast kinni haarasin.
Meil on kass olnud jaanuari seisuga juba 10 aastat, mis sest, et meid perekonnana pole nii kaua eksisteerinud. Selle aja sees olen kolinud kolm korda ja vahetanud välja vähemalt 5 või 6 kassidele mõeldud kraabiposti. Ei midagi uut kassiomanikule, kelle kiisuke diivani asemel posti päriselt ka kraabib. Kuid erinevus minu varasema käitumisega on selles, et sel suvel otsustasin uue ostmise asemel vana taaselustada. Kuigi ma ei olnud kindel, kas sellest postist üldse midagi teha saab... (tunnistan, et pildi tegemise hetkeks olin pisut köit lahti tõmmanud, et näha, kas seda on võimalik vahetada, aga seda vaid mõne ringi jagu ja post oli üsna halvas seisus juba niikuinii.)

Mugava inimesena alustasin aga loomulikult sellest, et käisin loomapoes uut kraabiposti välja valimas. Nagu ikka on suure valiku hulgas alati liiga palju häid, aga mitte sobivaid variante.

Koduteel sattusin kokku naabrimehega, kes mu muret kuulates üsna reipalt küsis, miks ma siis vana ära ei paranda? Köis sinna, nael tänna ja tehtud. Naeratus veel pealekauba.

Soojal suvepäeval tundub päikesega kõik vist kuidagi helgem, nii et mõõtsin silmaga posti ära ja sättisin sammud ehituspoodi. Köite riiuli vahel tükk aega seistes ja kirjude triipude sigrimigris edasi tagasi tammudes tuli mu juurde teenindaja, kes üsna ruttu ja pisut tüdinult lisas, et tegelikult võivad kliendid ise ka sealt neid köisi lõigata. Väärt info iseenesest, aga palusin tal siiski ise mulle natuke üht ja natuke teist köit lõigata, et erinevaid toone proovida. Kuna meil on köögimööblil sees musta, siis tundus see eriti sobilik ühele šikile kiisupreilile. Võtsin üht köit 5m ja teist 3m. Arvasin, et jääb ülegi...

Aga võta näpust. Koju jõudes läksin kogu kraamiga aeda, et naelu köie vahelt posti lüüa nii, et naabreid mitte häirida. Tegemist oli sooja suveõhtuga ja kellaaeg lähenes valgest suveajast hoolimata laste uneajale. Tükk aega pusisin nende naeltega, mis seisid posti ja köie küljes küll vist ainult suurest tahtejõust. Kraabipost oli nimelt tugevast kokkupressitud papist, mille külge mul haamriga väikseid naelu väga kinnitada ei õnnestunud.

Õnneks olin siiski piisavalt lärmakas, nii et peatselt saabus kiire abi elektrilise klambripüstoli näol. Olin juba enne veendunud, et õige tööriist teeb töö poole nauditavamaks, aga sain sellele veelkord kinnitust, sest klambreid klõps ja klõps posti lastes kiskus nägu vägisi naerule. Üsna lõhkisest kraabipostist hakkas midagi ilusat kooruma. Kahjuks jagus rõõmu vaid kuni kahe kolmandiku posti jagu, sest siis said mõlemad köied ümber posti kinni. Kell oli lähedal südaööle, nii et poodi minek polnud variant. Pidin nördinult õhtu sellega lõppenuks lugema.

Hommikul seadsin sammud kiiruga juba tuttavasse ehituspoodi, et vajalik köiejupp osta. Taaskord  teenindaja abi kasutades, ostsin selkorral varuga samuti 5m köit, aga nagu arvata oli, jäi sellest ikka umbes 1.5m üle. Äkki tulevaseks lillepoti kaunistamiseks... või mõneks uueks projektiks.

Igatahes sai lõpptulemus väga uhke. Kruvisin posti kõvemini aluse peale kinni ka ja tuppa seda paika sättides oli tunne, nagu oleks uhiuue posti hankinud. Ainult, et oluliselt uhkem tunne, sest sai oma kätega jälle midagi kasulikku ära tehtud.

Lõpptulemus sai siis kahes toonis, mis tegelikult päris hästi lõpuks kokku sobis. Köögi siseviimistlusega ka.


Tarkus, mida seekordselt eksperimendilt kaasa võtan:

 1) Loomine on tasuvam kui tarbimine. Igas mõttes.
 2) Üheksa korda mõõda, ühe korra osta. Ei jää jääke üle ega pea mitu korda poes käima.
 3) Märka nõuandeid, sest vahel ongi asjad lihtsamad kui esmapilgul tunduvad.
 4) Vahel on kõva lärmi tegemine hea. Näiteks, kui on abi tarvis, aga ise ka ei tea seda.

Vapratele, kes nii kaugele lugemisega jõudsid, on eripreemia. Nunnu pilt meie pätust. Ei, see pole tema nimi, vaid iseloom. Kiisupildid saavad alati rohkem tähelepanu, nii et nautige. :D