Lugu sellest, kuidas ma külmataadi vana hea peapaelaga üle kavaldasin.
Eksprompt tekkivad ja vajaduspõhised mõtted on alati kõige efektiivsemad teostuma. Eriti kui on ka päriselt võimalust neid ideid kohe realiseerima asuda. Nagu juhtus minuga, kui kell pool kümme õhtul meenus, et vajan kiiremaskorras rattasõiduks peapaela kiivri alla.

Hobituppa liikudes oli teada vaid see, millist kangast võiksin selleks projektiks kasutada. Kõik muu tuli leiutada kohapeal ja loomulikult arvasin ma, et see saab olema lihtne, aga peaksin olema juba niipalju kogenud, et teada tõde südaöiste õmblustööde kohta - neis pole midagi lihtsat.

Eesmärk oli õmmelda valgest trikotaažist kahe nõelaga õmbluspea abiga lihtne peapael, millest overloki puudumisel õmbluskursusel vaimustusse sattusin. Alustasin esmalt masina seadistusega ja kahe nõelaga õmbluspea paigaldamisest. Mulle tundus, et see jäi hoolimata mu ponnistustest viltu, aga lõpuks tegin näo, et kujutan seda ette ning hakkasin proovilapi peal õmblust testima. Esimene katse oli täielik ebaõnnestumine, sest masin ei jätnud mitte üksikuid pisteid vahele, vaid terve ühe rea kahest. Võtsin siis niidirullid maha, kuna algselt kasutasin eri tüüpi niite ning panin poolile uuema ja tugevama. Niidistasin masina uuesti ning andsin tallale survet. Tulemus täpselt sama - üks rada ilus, teine alguses ilus ja siis üksikute pistetega suured augud sees. Niidistasin masina uuesti, sättisin krussis niite nii, et kõik tundus ideaalne. Järjekordne katse ebaõnnestus. Seadistasin masina pistevahet ning niidi tugevust (ohhoo, õmbluskoolitusest on kasu olnud!) ja proovisin veelkord. Ei midagi. Kell oli vaikselt hiilinud südaööle lähemale. Olin optimistlik ja jätkasin proovilapi sõelapõhjaks laskmist ning niidistamist, kuni lõpuks andsin alla, sest tahtsin ikkagi väga seda peapaela samal öösel valmis saada.

Pilt sellest reeturlikust kahe peaga nõelalohest, kes tegelikult ikka rohkem minu oskamatusest tööd tõekus tegemast kui omast tahtest tulenevalt.

Lonks jahtunud teetassist ja tagurpidi kümnest nullini lugemist ning panin vana nõela tagasi.

Järgmine katsumus oli välja mõelda, mismoodi peapaela üldse tehakse. Etteruttavalt võin öelda, et googeldamise peale ma ei tulnud, sest arvasin oma peas juba ideaalset lõpplahendust teadvat, aga mitte selle tehnilist teostust. Avastasin üsna varakult, et õmblemine on rohkem matemaatika kui pelgalt peen näputöö. Pika kanga keeramise ja voltimise tulemusel osutus lõpuks valituks kaelussalli tüüpi toru õmblemine, mille siis kahekordselt kokku panin, et ka külmemate ilmadega kanda saaksin. Valisin õmbluseks kolmekordse kergelt veniva õmbluse, mida seni pooliku kuusepuu puudumisel kasutanud olen.

Õmblesin laiemad otsad kokku ning jätsin igaks juhuks ühe otsa vabaks. Tegin seda vaid õmblemise lihtsustamiseks, aga hiljem selgus, et see päästis tegelikult ka peapaela kokkuõmblemisel mind hulleimast. Üsna kohe pärast kanga kahekordseks keeramist selgus tõsisasi, et trikotaaž ei kannata väga kanga all olevaid kõrgemaid kohti. Sisuliselt kõik, mis kanga alla jääb, joonistub kohe ka kanga pealmisel kihil ja mida paksem on kangas, seda rohkem see silma torkab.


Pean tunnistama, et olin pisut pettunud, sest oma peas olin ette kujutanud kaunilt ühtlast, nagu tehasest äsja väljunud, kerge auhiilgusega ideaalset ringi, mida kroonina pea ümber sättida, aga kuna olin kella poole üheks juba nii kaugele jõudnud, siis ei raatsinud enam pooleli ka jätta ja teipisin silmalaud värskema teibiga laubale kinni ning jätkasin.

Õnneks taipasin seda enne mainitud avatuks jäetud pilu kavalalt ära kasutada, nii et lõpuks sain peapaela õigesse mõõtu ja ebaühtlased õmblused peavõru sisse pahemale poolele ära peita. Väike võit kogu selle ettevõtmise juures kannustas edasi toimetama. Ja siis läks kõik nii, nagu alati ehk oli vaja teha viimane sirge õmblus, et otsad kokku tõmmata ja otseloomulikult õnnistati seda ettevõtmist tihke pusaga. Mõttes kordasin õmbleja kulunud vanasõna "Aitäh Murphy, et oled alati mu kõrval!"


Õnneks sain kõik kirumised pusa harutamisse panna ning tänu harutajale läks kõik siiski üllatavalt kiiresti hargnema. Tõmbasin külje lahti, sättisin kõik jälle paika ning vurasin huulde hammustades üle kanga. Samal ajal lootes, et Murphy on kellegi teise plaanide rikkumisega piisavalt hõivatud, et pääsen kergelt. Õnneks vedaski ning mõned minutid hiljem oli peapael valmis. 

Terasem pilk näeb ehk ära selle pisut kõrgema toruja moodustise allääres. See on sisemine õmblus, mis kõik kohe pinnale ilmub.


Kell oli üks öösel ja ilmselgelt oli ammu aeg magada, aga see joovastus, mis millegi ära tegemisest mind alati valdab, oli lihtsalt nii magus, et kõik raskused ununevad. Selle tõestuseks võin öelda, et läksin kergel sammul üles ning tuppa jõudes järgnes moedemonstratsioon veel ärkvel olevale Sparkile ja selfide rodu rohkete filtrite kasutamisega, et varjata uniseid silmi. Kas see mul õnnestus või mitte, seda saate ise otsustada.

Lõpptulemusega jäin ise siiski raskustest hoolimata rahule ja peapael on senini täitsa tihedkasutuses.


Tarkus, mida seekordselt eksperimendilt kaasa võtan:

  • Öö ei ole kõige targem aeg õmblemiseks!
  • Trikotaaž ei taha enda alla mügarikke ega pakse õmblusi. Kõik paistab välja.
  • Torujat asja õmmeldes peida ebaesteetilisem ots toru teise otsa sisse.
  • Harutaja on Su sõber, aga püüa kangasse auke mitte torgata.
  • Done is better than perfect!