Lugu sellest, kuidas ma Pisipreilile mõeldud tähtede õppimise mapi ja tähestiku tegin.
Tänasel emakeelepäeval tahtsin ootel olevate põnevate postituste asemel keskenduda just millelegi, mis on seotud eesti keele, selle õppimise või ka lihtsalt märkamisega.
Minu armastus eesti keele vastu tärkas siis, kui kuuendasse klassi astudes meile uus emakeele ja kirjanduse õpetaja, Riina Rohtung, tuli. Ta on kindlasti inimene, kes lisaks emakeele armastuse seemne istutamisele on mind inimesena tohutult mõjutanud ja inspireerinud. Kannan teda alati oma südames kui kõigi aegade lemmikõpetajat ning olen talle mitme väga elulise õppetunni eest südamest tänulik. "Äitäh!, armas õpetaja Riina!" :)

Sellest kogemusest inspireerituna olen täiskasvanuna alati püüdnud olla keeleliselt nii korrektne kui võimalik. Ma ei pea end emakeeles kirjutamises väga tugevaks, kuid olen ajaga mõningase keeletunnetuse siiski omandanud ning oskan vähemalt leida toekaid allikaid, millest õiget infot ammutada. Keele armastusega on käsikäes käinud ka raamatute armastus, mistõttu olen omale südameasjaks võtnud see lembepisik ka Pisipreilile edasi anda.
Selleks, et tema sõnavara ning keeletunnetust arendada oli igati loogiline samm alustada talle ettelugemist juba päris beebieast, kuigi esimese Felix Krivini "Kuidas saada maailmaränduriks" teose lugesin talle ette juba siis, kui lapsuke alles kõhus oli, ning jätkata lugemist ka ta kasvades. Hetkel on väga tore tõdeda, et Pisipreili ka ise vabal hetkel riiulist mõne teose võtab ja seda omakeskis tükk aega sirvib ning oskab nautida ka raamatukogu lõputuid lasteraamaturiiuleid, kuid mulle tundub, et tõeline seiklus algab alles siis, kui ta ise lõpuks lugema õpib.
Selleks, et soodustada tähtede ja sõnavara omandamist on ta saanud kingiks ja olen ka ise ostnud paar tähekaartide komplekti, mida igapäevaselt vaheldumisi kasutame, kuid nende miinuseks on olnud illustratiivsed joonistatud pildid. Mulle aga meeldiks, kui need oleksid realistlikud fotod elust enesest. Internetist ega raamatupoest ma otsimise peale midagi ei leinud. Ilmselt on asi ka selles, et eesti tähestik sisaldab täpitähti, kuna inglise keelega oli valik kordades laiem. See mind aga väga ei heidutanud, kuna otsustasin soovitud kaardid lõpuks ise teha.

Arvasin, et protsess koosneb vaid aabitsast võetud näidete põhjal reaalelu piltidega kaartide meisterdamisest, kuid tööga alustades arenes idee aina edasi ning otsustasin lõpuks väikeste kaartide asemel hoopis tähtede mapi teha. Seda ka seetõttu, et suuri lehti oli kergem haarata ning ühele lehele mahtus kordades rohkem pilte, mis teoorias tagaks ka laiema sõnavara ning aeglasema piltidest tüdinemise.

Võtsin siis ühel õhtul tekstiredaktori lahti ning alustasin esmalt tähestiku tähtede kujundusega. Selleks paigutasin iga tähe eraldi lehele ning püüdsin värvida erinevat värvi. Sedasi on võimalik lapsele sobilikus faasis ka põhitoone ning vahetoone lisaks tähtedele ja sõnadele õpetada.
Esimene etapp seljataga, oli aeg hakata pilte otsima ning üldse planeerima, milliseid vajalikke sõnu lehele panna. Ka selle protsessi juures tekkis mul juba idee teemade kaupa jaotatud tähestiku ning numbrite mappidest, aga püüdsin mitte liialt hoogu sattuda. Härra pakkus kohe esimese asjana automarkide mapi välja ja tema teadmiste põhjal saime juba ideelennu ajal peaaegu igale tähele vaste kirja. Seda mappi Härra kurvastuseks ei sündinud, kuid esimese tähe esimeseks pildiks sai auto küll.

Piltide juures oli kriteeriumiteks, et:
  • esiteks pidid asjad olema võimalikult sarnased sellele, mida Pisipreili igapäevaselt kodus näeb. See annab talle omakorda võimaluse seostada asju pärismaailmaga ning arendab oskust koduseid esemeid õigesti nimetada;
  • teiseks, et esemed on igapäevased ja harilikud, kui vähegi võimalik. Kõikide tähtede juures kahjuks polnud, sest sõnu oli keeruline leida;
  • kolmandaks, et pildid on valgel taustal ja lihtsad, kuna tahtsin, et mapis oleks võimalikult vähe müra ning laps saaks keskenduda esemetele;
  • neljandaks, et tegemist on asjadega või olenditega (inimesed, loomad), mitte abstraktsete mõtetega (näiteks ruum, aeg, viha jmt).

Algas lõputu googeldamine, kuid lõpuks sai enamike tähtede alla vähemalt kolm kuni viis asja. Haruldasemate tähtede alla kuni kolm igapäevasemat ja haruldasemat objekti. Ainsad, millele vastet ei leidnud olid C, Q, X ja Y. Kuigi pean tunnistama, et koduses Kukeaabitsas oli C all coca cola, siis päris sellist eeltöötlust ma Pisipreilile siiski teha ei soovinud. Selle asendasin lihtsalt C-vitamiiniga. Teiste pilditute tähtede juures õpetan talle lihtsalt tähe kõla ja nimetust. Seejuures pean mainima, et mõne tähe juures võtsin appi nii perekonna kui sõbrad, et tühimikku täita. Keerulised tähed olid näiteks F ja O. Täpitähtedest rääkimata.

Lisasin Pisipreili versiooni ka pildid endast ja Härrast vastava tähe alla ning ka numbrid, kuid kuna lõpuks olid mõned tähed väga üle kuhjatud, siis noppisin meie pildid ja arvud blogiversioonist välja.

Vahetult enne töö lõppu otsustas Härra mu elu lihtsustada või siis oli see lihtsalt ajaliselt taaskord hea kokkusattumus, sest mõned päevad varem ostis ta koju tindiprinteri ning sain kogu mapi sisu kodus välja printida.
Sel ajal, kui mapp valmis sai, oli Pisipreilil käsil veel faas, kus kõik paberid tuli ära kortsutada, mistõttu mu algne idee kõik lehed eraldi kiletaskusse panna, kadus üsna ruttu valikust ning asendus lamineerimisega. Sain küll naabriga jutule, et proovin töö tema lamineerijaga ära teha, aga kui vaatasin, et neid tähti on 27 tükki, siis jäin mõtlema, et kulutan äkki liialt ta isiklikku materjali ja pöördusin kõige soodsama pakkumise järgi Photopointi, kus lõpuks kahepoolne lamineerimine 30 minutit ja 21€ maksma läks. Kodus tegin augurauaga lamineeritud lehtedele sobivad augud sisse ning olin endaga rahul, et projekt sai valmis.

Küll aga näitas Pisipreili juba üsna varajases kasutuses, et mapis neid lehti üles alla rebides on varsti kitsad augud üsna katki ja vajasin kiiresti mingit leebemat varianti. Seda enam, et lahti võttes olid tähed kõik segamini ega tundunud just kõige süsteemsem lähenemine õppimisele. Paar õhtut hiljem ja lahendus oli käes - kasutasin paksemat roosat mulineed ning köitsin aukude kaudu lehed omavahel, üsna lõdvalt, aga püsivalt kokku. See meetod osutus väga heaks, sest siis sai Pisipreili lehti ise mugavalt keerata ning samas püsis tähtedel alati kindel järjekord. Sel kujul on mapp tänaseni ilusti ühes tükis ja lapsele raamaturiiulis kättesaadav.

Lahe on olnud tema arengut selle mapiga jälgida. Kuidas ta alguses, olles ise alles pooleteiseaastane, paelus teda see libe kattega leht. Seejärel kirjud pildid. Siis avastas ta emme ja issi tuttavad näod. Mõned kodused esemed, üksikud numbrid, kuniks hakkas ka konkreetseid asju nimetama, kuigi mõned asjad tema enda sõnastuses (nt banaan oli mani). Nüüd aga nimetab juba asju päris nimedega ning oskab osaliselt ka tähti nimetada. Kõik see on tulnud väga sujuvalt ja mänguliselt.
Jätkutöödena plaanin ühel hetkel mappi ka sõnade lehega täiendada, et saaksin koos lapsega kirjutamist harjutada, kui aeg sinnamaale jõuab. Selleks piisab õnneks originaalfaili täiendamisest ja tavaliselt paberile printimisest. Mapi lehed ise on hetkel ilusti kiletatud ning tuleb vaid vastav marker osta, mida pärast sodimist kergesti maha saaks võtta ja ongi "töövihik" omast käest võtta.

Samal ajal oli Pisipreili vapralt täis sodinud Tartu reisilt kaasa toodud joonistatud piltidega värvilise tähestiku plakati. Ka seda kasutas ta igapäevaselt, kuna see rippus tema mänguala juures täpselt silmade kõrgusel riidekapil. Ühel hetkel ei meeldinud see täiskritseldatud ja ebarealistlike piltidega tähestik aga mulle enam ning otsustasin, et kasutan olemasolevat materjali ja mõnda programmi, et teha uus plakat.
Selleks püüdsin kõigepeale Linux operatsioonisüsteemile sobivat programmi leida. Õnneks oli tarkvarahaldur abivalmis ning tõmbasin alla plakatite meisterdamiseks vajaliku Scribus rakenduse. Tükk aega nokitsemist, kuid lõpuks sain kõik värvilised tähed ja pildid plakatile paika sätitud. Esmamulje tundus hea ning otsustasin asja printimisse saata.

Selleks pöördusin fotograafist tuttava soovitusel Digifoto firma poole, kus varemgi pilte ning suuremaid asju tellinud olen. Hirm, et paberile prinditud tähestik väga ruttu pliiatsitega taas kohtub, pani mind viimasel hetkel meelt muutma ning tellisin tähestiku 5mm laiusel lamineeritud PVC alusel.
Tellimus võttis aega maksimaalselt paar päeva ja asjale järele minnes olin rahul, et selle tugeval alusel võtsin, sest see materjal on päriselt ka pestav, kuigi tänaseni selleks vajadust pole olnud. Samas olin kujunduse juures ise natuke mööda pannud ja tähed ning pildid olid minu hinnangul üksteisest pisut liialt eraldunud. Oleksin pidanud tähestiku pisut kompaktsemalt kokku pressima. A4 peal ei paistnud see nii väga silma aga A1 on hoopis teiste mõõtmetega. Sellest hoolimata on tähestik meil kodus üleval ning näib Pisipreilile meeldivat, sest ta näeb juba kaugelt erinevaid värvilisi pilte ja hakkab alati hõikama, kui maasikat või mõnda muud maitsvat asja näeb.

Sel korral on pildimaterjali üsna vähe, kuna suurem osa tööst oli digitaalne, kuid panen ühe pildi mapiga askeldavast Pisipreilist siia siiski üles.

Soovijatele on nii mapi kui plakati odt, docx, PDF, png formaadis materjalid samuti kättesaadavad siit allikast >> https://goo.gl/zsPpfQ Julgustan materjale endale ja oma perele sobivaks tegema ning ka teistele huvilistele jagama.

*
Ilusat emakeelepäeva, armsad lugejad!

P.s kell 10:30 on Vikerraadios e-etteütlus!