Lugu sellest, kuidas me kosmoses käisime ning Härra au ja kuulsusega tagasi tuli.
Jaanuaris eelmise aasta kokkuvõtet tehes oli jutuks 2018. aasta suursündmus ehk kosmiline pulm, mille jaoks tükk aega kogu perega ettevamistusi tegime. Mõtled kindlasti, et milleks siis nii suur eeltöö, aga vastus on üsna lihtne. Nimelt polnud tegemist lihtsa traditsioonilise pulmaga, vaid pigem külalisi kosmilisse mõõtmeisse viiva stiilse abielu tähistamisega, mistõttu oli vaja välja mõelda massidest eristuvad ja samal ajal peomelus vastupidavad kostüümid. Etteruttavalt võin öelda, et tulnukaid oli seal koos tõesti omajagu, kuid korduvaid kostüüme minu mäletamist mööda polnudki. See on tegelikult tore, sest no kes see ikka pärast kosmose kroonikast neid "who wore it best" pilte tahaks vaadata?! 

Kosmiline "fun-fact" nurk
Tegelikult jõudis mulle seda postitust kirjutades just kohale, et see päev oli väga mitmel põhjusel eriline. Esiteks oli see pruutpaari pulmapidu, mida tehakse minu ideaalses maailmapildis ikkagi kord elus. Teiseks võitis Härra oma kostüümiga peaauhinna ja lisaks käis pisipreili esimest korda pärast oma sündi pulmas. Viimane ja kõige kosmilsem põhjus on aga see, et tol ööl toimus käesoleva sajandi pikim kuuvarjutus, nii et kaunilt taevas ilutsev täiskuu oli veripunane ja öötundideni vastu pidanud külalistel õnnestus seda oma silmaga näha. Alles nüüd avastasin, et selle kohta oli nii meil kui mujal maailmas rohkelt artikleid ja uudisnuppe. Peab nüüd ainult pruutpaarilt üle küsima, kas see oli juhustlik kuupäeva valik, mis neid tundes oleks väga ebatõenäoline, või hoopis kosmiline märk nende igavesest abielu saatvast armuõnnest? Ega sel vastusel vist väga tähtsust polegi, sest peo järgi hinnates ootab neid küll üks mõnus abielu ees igatahes. 

Kostüümide idee sünd
Kostüümide valmimise loo juurde naasmiseks tuleb aga alustada algusest ehk nagu ikka - ideede püüdmisest. Arvestasime kohe alguses teadmisega, et lähme pulma kolmekesi, st kaasame ka oma noorima pereliikme pidustustesse. See aga tähendas, et kostüümide poolest pidime kõik omavahel kuidagi sobituma, aga samas mitte üksteist kopeerima. Ma arvan, et see oli Härra, kes kutset lugedes kohe välja hõikas, et temast saab tulnukas ja lasi oma lennukad ideed tuppa lahti. Üks kirevam ja lõbusam kui teine. Kuulates ta ideid, tundus mõte maavälisest tegelasest küll vahva, aga teostus temaga koos lihtsalt üks paljudest tulnukatest olla, pisut igav.

Mõned päevad idee otsas istumist viisid aga selleni, et sain ära kasutada oma nime - olen ju Loodus ehk hellitavalt emake Maa. See sõnapaar pani mul kohe pirni põlema, sest olin ju pisut rohkem kui aasta tagasi saanud päriselt ka "emakeseks Maaks" ja olnud umbes sama ümar ka, nii et kõik näis klappivat. Lisaks andis see mulle vähemasti võimaluse natuke edev olla ja midagi ilusamat ka selga panna. Järele jäi veel pisipreili roll selles trios. Arvestades, et tulnukas on ajutine nähtus mu orbiidil, siis vajasin pisipreili emmelembust arvestades midagi püsivamat, lähemat ja samas maavälist. Üks variant on valida kuu, aga see tundus tema sülelembust arvestades liiga kauge ja elutu ja otseselt mitte maapäritolu, nii et ühel õhtul süüa valmistades, kui värskelt jalgadele saanud tütar mu ümber muudkui tiirutas, käis läbi mõte orbiidil tiirlevast sateliidist. Sarnasusi oli teisigi - kasvõi pidevad tundlad püsti, kus see emme jälle askeldab või kauge imetlus selle suure ja särava pehme "emmepalli" vastu. Selle heldimusega sai otsus ka tehtud, et Härra on maad aeg-ajalt külastav tulnukas, mina emake Maa ja pisipreili minu ümber tiirlev sätendav sateliit.

Kostüümide realisatsioon
Järgmine etapp oli välja mõelda tegelikud kostüümid, millega oma suursugused rollid välja mängida. Härra kostüüm, mis peol auhinna sai, oli tegelikult kõige lihtsam teostuse poolest. Hakkasin talle otsima onesie kostüümi, millele hiljem detaile külge pookida. Tuli välja, et Eesti poodides see just eriti levinud kaup pole ja Amazonist tellimiseks olin juba lootusetult hiljaks jäänud. Tuli hakata kohalikke kostüümilaenutusi läbi kammima. Pärast erinevate kohtade toodetega tutvumist õnnestus Maskeraadi laenutusest leida kaks onesiet või morphsuiti, nagu neid seal lehel nimetati. Valikus oli kahes mõõdus ja värvis kostüümi, mille mõlemad peo ajaks laenutasin, et Härra ise valida saaks, kas ta tahab olla must nagu öö või roheline nagu tõeline tulnukas. Vahemärkusena ütlen vaid, et need on seal jätkuvalt laenutamiseks saadaval, kui kellelgi kostüüme vaja läheb. 
Kostüümidega kodus tutvudes tõmbas Härra need vaheldumisi selga ja tuli välja, et üks oli üsna lühike, mistõttu oli hirm, et äkki on tal peo lõpuks pea või jalad kostüümist välja hüpanud. Pealegi meenutas ta rohelises kostüümis natuke liiga palju konna, mis kohe kuidagi kosmosega ei ühtinud.
Üleni mustas oli Härra aga nii sünge, et pimedas toas oleks ta suutnud päris hea mitu õudusfilmi stseeni edukalt läbi viia, nii et ideaalne kostüüm kosmilise tähistaevaga ühte sulamiseks.

Pärast toas ringi vaatamist ja pisukest fantaasiat leiutas ta omale lisaks veel südame kohale "I come in peace" sõnumi väljendamiseks valge karikakra ning meisterdas pappkastist ja litritega kangast hapnikuhingamisseljakoti. See läikis ja sätendas päikese käes päris korralikult, aga ikka tundus, et miskit oleks nagu puudu. Mõned päevad hiljem ütles ta aga naljahoos, et kostüümiga sobiks ideaalselt roosa ujumisrõngas. Naersime mõlemad end ribadeks ja kuna seda kuskilt võtta polnud, siis unustas Härra oma nalja ilmselt ära, kuniks ma ühel õhtul Rimis lasteosakonnas ujumistarbeid läbi kammides suurte silmadega erkroosa ujumisrõnga talle ostsin.  Põhiline oli, et see sobis kostüümiga nagu valatult, sest morphsuitist tema nägu kuidagi välja ei paistnud, mis seltskonnas kõnelejaid nii mõnigi kord segadusse ajas. Õnneks sai ta alati oma roosa rõnga peal paiknevatele silmadele viidata. Menuka kostüümiga sai peol päris mitmeid nalju tehtud, aga üks lõbusamalt teostatud variantidest oli see, kus üks teine tume kosmiline mees omale uue 3D varju sai.

Tulnuka kostüüm koosnes lõpuks järgmistest elementidest:

Kõigile uudishimulikele vastuseks, siis Härral oli oma mustas kostüümis kõige vähem palav olla, sest tuul puhus mõnusasti kangast läbi, aga kõigil teistel sulasid küll riided korralikult selja külge. 

Kostüümid pere naisliikmetele
Paralleelselt Härra kostüümile püüdsin välja mõelda midagi ka endale ja pisipreilile. Üldiselt olen aru saanud, et parimad materjalid kostüümipeole minekuks leiab teiselt ringilt ja ka sel korral ei vedanud mu sisetunne mind alt. 
Nimelt leidsin pisipreili valge kleidi kangapoest koju kõndides ning eksprompt kaheks minutiks Humanasse sisse astudes. Mul oli idee, et kleit peab olema lihtne ja valge, mis teeks tema keha heledaks toruks, et sinna siis sateliit ning päikesepaneelid lisanditena juurde panna. Inspiratsiooni pakkus see pilt:

Kleit, mille aga ostsin, maksis 4€ ja oli linasest kangast täpselt tema suuruses ning õrnroosade tikanditega. Juhuslikult olid peo jaoks meie kostüümidega kokkusobivad kingad tal samuti sätendavalt roosad, nii et võite mu rõõmu seal kassas vaid ette kujutada.
Kangapoest oli mul aga varutud juba kõik vajalik sateliidikausi ja päikesepaneelide meisterdamiseks. Nende koguhinda ma ei mäleta, kuid kõige kallim osa oli ilmselt kummiga selga kinnitatavad liblikatiivad, millele litritega kanga õmber õmblesin:

Nagu pildilt ka näha on, siis litritega kanga lõikamine ja õmblemine just kõige puhtam töö polnud. Neid litreid leian siiamaani radika vahelt, nagu kuuseokkaidki. 

Sateliidikausi ning antennide tegemine vajas samuti pisut fantaasiat, aga pärast korralikku kuldse ja hõbedase teibi ning fooliumi lisamist õnnestus lõpuks sellest päheseotav sateliitkübar meisterdada. Pisipreili püsimatuse tõttu kasutasin modelliks mõmmit. Tema näoilmet vaadates võite olla kindel, et ta nautis igat kaamera ees veedetud minutit.

Väike pildiseeria, kuidas see peakate lõpuks sündis:

Emakese Maa ümber tiirleva orbiidi kostüümi osad:
  • foolium (kaussi kasutasin vaid vormimiseks);
  • penoplastist poolrõngas, mis ühelt poolt oli kumer, teiselt poolt sirge;
  • hõbedasi šanilltraate;
  • kolme sorti teipi - läbipaistev, dekoratiivne kuldne ning hõbedane;
  • hõbedased paelad peaehte sidumiseks;
  • litritega kangas - endale sobiva kanga leidsin lahtiste kangajuppide kastist ja maksin selle eest vaevalt üle mõne euro;
  • liblikatiivad;
  • linane kleit Humanast;
  • roosad sätendavad kingad Georgest.

Emakese Maa kostüüm
Viimasena jäigi veel valmis mõelda minu kostüüm. Vaimusilmas unistasin elegantsest sinisest kleidist, mis esindaks vett; rohelisest jakist, mis esindaks maapinda, kuigi kirju jakk oleks isegi olnud parem, et erinevaid reljeefe ning katteid esindada ja lõppviimistlusena kasutada midagi antenni sarnast peakatteks. Kust kohast aga leida ideaalsed rõivad, kui tegemist pole just maailma kõige kirglikuma poodlejaga?

Vastused ilmutavad end nagu ikka kõige ootamatumatest kohtadest. Nimelt toimus nädal enne pulmapidu Balti jaamas Buduaari turg. Otsustasin oma õnne seal proovida, eriti kuna aega peoni enam väga jäänud polnud. Massid olid meeletud ja vahekäigud kitsad, aga pärast poolt tunnikest kaunite kleitide vahel jalutamist, leidsin kergelt langeva helesinise kleidi 8€, tumesinise-rohelisekirju jaki 10€ ja tumesinise käekoti 12€ eest. Seejuures olid kõik minu mõõdus ning kohapeal ma neid ei proovinud. Olin lihtsalt kindel, et need on täpselt need riided, mida peol kanda tahan. Kodus pettuma ei pidanud ja kooslus oli ideaalne. Ainus mure oli nüüd, et olin küll väga kaunis, aga mitte kuidagi ei saanud aru, et ma emake Maa olen. 

See viiski mind elegantse peakatte meisterdamiseni. Leidsin pisipreiliga kaubanduskeskusest väljudes H&Mi vaateaknalt õlgkaabu, mida mul vaja oli. Hind jäi minu mäletamist mööda 9.99€ kanti. Nüüd tuli ainult välja mõelda, mismoodi seda ülejäänud kostüümiga sobitada. Püüdsin ikka ajada maakera rida, mistõttu tuli ilmselt palavusest pähe idee põhjapoolusest. Ühest küljest oli see selge element maakera tähistamiseks ja teiseks ka praktiline, kuna oli oodata kuuma ilma. Mõeldud, tehtud!
Otsisin välja varasemalt valmis ostetud vildilehed ning sättisin need nagu kapsalehed mütsi peale kihiti. Kahjuks kogu mütsi äärest ääreni katta ei õnnestunud, aga täpselt nii palju, et õlgkaabu läks peitu ja pähe ilmus suur jäämägi.
Selleks, et natukene selgust veel juurde tekitada, lisasin Härra soovitusel jäämägede vahele ka mõned jääkarud, Titanicu ning loomulikult tulnukalaeva. Lõpptulemus jäi minu meelest üsna vahva, kuigi enamik elementidest mütsi pealt liimist hoolimata liigvara tuulega ära kadusid.


Emakese maa kostüümi jaoks läks tarvis järgmisi asju:

  • maani ulatuv ja hõljuv helesinine kleit;
  • sinise ja rohelisekirju õhuke jakk;
  • liivakarva sandaalid;
  • heleroosade roosidega sümboolne vöö lillelisuse välja toomiseks;
  • õlgkaabu;
  • neli viltlehte - türkiissinine, valge ja hall;
  • fooliumi ja nööpnõelu tulnukalaeva jaoks;
  • prinditud jääkarusid ja Titanicu laeva;
  • kaelaehtena kella, mis tähistas Maa aega.
Lõpptulemus sai meie kostüümide kirjude rollide segust hoolimata siiski üsna harmooniline või mis Sina arvad?