Skip to content

Eksperiment: seljakott

Lugu sellest, kuidas ma üht seljakotti õmmeldes kõik õmblusämbrid läbi käisin.

Eelmise aasta suvel, kui mind õmblusputukas lõpuks nõelas, käis parajasti jalka MM. Kuigi ma varasematel aastatel väga jalkahuviline polnud, siis tol suvel olid asjalood teisiti. Naabritest innustust saades osalesin lausa ühel Facebooki jalgpalli ennustusvõistlusel, milles ma ühest küljest haledalt kaotasin, sest jäin eelviimaseks, aga kuna reeglites oli kirjas, et eelviimane saab sisse pandud raha (10€) tagasi, siis jäin lõppkokkuvõttes omadega rahaliselt nulli, aga lõbusa kogemuse võrra sain kindlasti rikkamaks.

Igal õhtul teleka ees mängijatele kaasa elades ei suutnud ma pärast esimest viite õhtut enam lihtsalt käed rüppes istuda, mistõttu jõudsin ka lõpuks otsapidi õmblemiseni. Hobiruum oli sel ajal ametlikult jalkakoobas ja kuna Pisipreili oli sel ajal pisut üle aasta vana ning magas enamasti teises toas õndsat und,siis õnnestus kodus ainsa kohana õmmelda köögitasapinnal. Lõikeid sai välja lõigata põrandal ning pedaali kassikrõbinate kausi kõrval vajutada. Praegu paneb see olustik mõnusalt muigama ja imestama, et siis üldse õmmelda isu oli, aga õhinapõhine pealehakkamine teeb tihti imesid. Ja selle seljakoti valmis saamiseks oli just seda entusiasmi hädasti tarvis.

Seljakoti esimene etapp

Alustades nüüd päris algusest, siis polnud mul ühtegi plaani seljakotti endale õmmelda. See tekkis järsku ja ootamatult, nagu enamik mu õmblusprojekte, mis lõpuks tehtud saavad. Küll aga oli mul ühe kleidi ja Härra pükste jaoks varutud pisut roosat pitsi ning tumesinist teksariiet. Jah, roosa pits läks talle ja teksa mu uue kleidi jaoks… No tegelikult mitte päris, sest teksa ja pits said hoopis teineteise kõrvale, et üks annaks kotile tugevuse ning teine kauni välimuse. Seetõttu panin teksariide peale tugevalt mustrilise pitsi ja minu õnneks hõõrdusid kangad kenasti üksteise vastu ega liikunud lõikamisega ega õmbluse ajal kordagi paigast. Samal ajal tasakaalustasid kontrastid teineteist imehästi.

Kihiline pealiskiht vajas aga kanga tugevuse tõttu üsna tihkeid õmblusi, mistõttu jäi voodrita kott seest üsna näotu. Pealegi ei sümpatiseerinud mulle üldse idee pidevalt koti sisu hõõruvatest võtmetest ning esemetest, mis ka selle elueale väga pikka pidu ei lubanud. Ainus loogiline variant tundus voodri õmblemine. Paraku polnud ma kunagi ühtegi voodriga asja õmmelnud ega teadnud, kui palju agasid seal ette võib tulla. Eriti kuna kangad olid ju täiesti erineva tugevusega ja materjalist. Optimist minus lükkas aga ratsionaalse mõtlemise välja ja lõikasin seal samas põrandal väikesest, kuid ülikihvtist kirjust kangast, olemasolevate lõigete järgi voodri. See on kogu koti juures senini mu lemmik osa. Iga kord kotti avades toob kevadiselt värske ja reibas sisu naeratuse näole. Õnneks taipasin enne voodri väliskanga külge kinnitamist selle külge tasku õmmelda. Tasku sai mõnusalt sügav ja selline, et koti sulgedes murdub selle ava kinni, nii et pole ohtu, et vahepeal kiiremaid samme tehes midagi välja hüppab. See süsteem arenes õmbluse käigus ega olnud kuidagi planeeritud. Lihtsalt järjekordne mõõtmisviga, mis lõpuks kasulikuks osutus.

Tasku

Kangas oli olemas ja nüüd oli vaja välja mõelda, millise tegumoega seljakotti soovin. Tegelikult olin aastaid tagasi Kaubamajast ostnud ühe laheda täpilise seljakoti, mille sai pisikeseks taskusks kokku voltida. Olin sellest uuest lähenemisest nii vaimustuses, et too täpiline kott on senini mu kõigi aegade lemmik olnud. Vanast kotist inspireerituna hakkasin aga leiutama viisi, kuidas olemasoleva koti põhjal lõiked konstrueerida. Sel ajal meeldis mulle üldse palju ise lõikeid teha või olemasolevate riiete pealt maha joonistada. Üks suurimaid avastusi, miks ma üldse õmblemisega tegelema julgesin hakata, kuna mul on pigem reaalainete kallak ja õmblemine tundus kaugelt vaadates sügavalt loominguline tegevus olevat, oli mõistmine, et see on suures osas hoopis matemaatika. Lõikeid joonistades ja sobitades, õmmeldes kalkuleerides, millise külje pealt nüüd lähenema peab või kuidas saada taskut, mida sa kunagi varem näinudki pole, ära teha, tõi õmblemise tehnilise külje imehästi välja. Kasutasin maksimaalselt oma insenerimõtlemist, millest tegelike õmblusvõtete puudumisel tohutult abi oli. Selle kogemuseta arvaksin siiani, et õmblemine on korralik Michelangelo maalimiskool, aga tegelikult on see kõik üks suur arvutuskäik loomingulise kõrvalmekiga. See ei tähenda, et matemaatikasse jahedalt suhtuvad inimesed kunagi õmblema ei peaks või neile see ei sobi. Vastupidi! Õmblemine pakub hoopis kõigile midagi, sest on tehniline ja loominguline tegevus ühes kimbus.

Igaljuhul ei raatsinud ma lõikeid tehes vana nunnut veel päris ära lammutada, nii et tegin midagi igale korralikule õmblejale lubamatut ehk visandasin lõiked vaba käega lapse pestava markeriga kangale. Kahjuks ma pilti neist ei teinud, aga no selleks ei pea palju fantaasiat olema, et neid lapergusi poolpimedas visandatud lõikeid ette kujutada. Vildika vääriliselt üsna lapse joonistuse sarnased tõesti. Samal ajal elasin aga õndsas usus, et sellest tuleb täpselt samasuguse välimusega kott, nagu oli täpiline olnud. Tõde selgus juba külgede kokku õmblemisel, kui sain läbi häda küljepaneelid esi- ja tagaküljele kinnitatud. Kätetööd imetlema hakates paistis selle asümmeetria juba kaugele, kuid lootusetu optimistina mõtlesin vaid, et järelikult see ongi isikupära ja ehk järgmised õmblused tõmbavad kõik joondu.

Järgmine väljakutse oli kaare õmblus ning sobitamine voodriga. See ettevõtmine tundus minu kui “sirgeid tekikotte oskan viltu õmmelda ikka” algaja jaoks korralik müsteerium. Lõpuks jõudsin nii kaugele, et traageldasin sisuliselt lõpptulemuse valmis ja alles seejärel asusin masinaga asja kallale. Hea oli, sest kaare osa läks küll ilusti, aga algus ja lõpp olid kanga paksuse tõttu totaalsed sasipuntrad. Harutamist oli ikka omajagu. Ühel hetkel olid pusad nii tihedad, et tekkis tahtmine need suurest tüdimusest lihtsalt välja lõigata, sest sel ajal polnud ma midagi kuulnud oma õmblusmasina tarvikute karbis lebavast geniaalsest harutajast. Pärast 50 minutilist küünekääridega nokitsemist otsustasin uusi lahendusi välja mõtlema hakata ja vannitoa kapis natuke ringi vaadata, sest köögisahtlis leiduvad vahendid olid juba läbi proovitud. Õnneks on Härra mõnes asjas veel vanakooli mees ja lisaks moodsale pardlile on tal alles ka üks vana metallist žiletikorpus, mille sisse päris žilettilehed käivad. Ka neid oli tal ühe paki jagu varutud, nii et otsustasin neile võimaluse anda. Teaduspärast on need skalpellile sarnaselt väga teravad, nii et sõltumata hilisest öötunnist lõi meeled kohe erksaks, et end mitte vigastada. NB! Noored ja vanad õmblushuvilised, palun kasutage harutajat! Pärast seda läks niidi lõikamine ikka tunduvalt kiiremini. Kella kolmeks öösel oli harutamised harutatud, silmad üsna töntsid, kuid tegin kotile kaareõmblused siiski ära. Endal sees süda värisemas, millal küll saaks viimased detailid juurde lisada ning tundsin salamisi ette juba uhkust, et sellest saab mu kõigi aegade kõige kiirem õmblusprojekt. Kogu senine protsess oli aega võtnud vaid kaks õhtut ja ööd ning kotil oli puudu vaid nööp, nööbiauk ja sangad. Läksin öösel magama ära ning järgmine päev on ajalugu.

Seljakoti teine tulemine

Ma isegi ei mäleta, mis lõpuks nii pika pausi tekitas, et alles täna, 20. jaanuaril, selle projekti juurde naasesin. Kripeldas see kott mul juba tükk aega südamel, sest välimuse poolest oli see täpselt selline, nagu vaimusilmas ette kujutasin – pealt elegantne, aga seest ägedalt kirju ja pisut lapergune – kuid lõppviimistluseni polnud kuidagi jõudnud.

Täna hobituppa tulles oli mul samuti mõte tegelikult üldse Pisipreili laua uuenduskuurist kirjutada, aga kaasa võetud seljakott ei lasknud end kuidagi unustada ja mõtlesin, et nokitsen pisut selle kallal. Vahepeal oli selgunud tõsiasi, et üks välja lõigatud laiadest sangadest oli kuskile ära kadunud, mistõttu hakkasin natuke seljakoti idees kahtlema ja käekoti mõtet idandama. Õnneks kuulasin siiski oma sisehäält, sest pragmaatik minus eelistab igapäevastes toimetamistes seljakotti ja loogilise järeldusena lõikasin laia sanga riba lihtsalt pooleks. Õnneks olid sel korral kasutada eriti teravad käärid, millega sai see töö üks täpsemaid ilmselt kogu seljakoti juures. Lisaks lasin need samad käärid kohe käiku ka ühe esipaneeli detaili küljes ja kärpisin seda 5 cm lühemaks, nii et lõpptulemus jäi palju ilusam, kuna polnud enam üleliigset loperdavat tükki.

Poole oma laiusest kaotanud sangad tundusid nüüd aga kuidagi eriti kitsad, kokku keeratult umbes 2 cm, mistõttu kahtlesin, kas neid pahupidi õmmeldes üldse pärast ümber pöörata õnnestub. Selle mõtte peale tulin ka alles siis, kui esimene sang õmmeldud oli ja probleemiga alles silmitsi seisin. Õnneks väike ukerdamine ja urgitsemine end lõpuks ära ka tasus ja sain kõvasti motivatsiooni jätkamiseks juurde. Jätsin õmmeldes sangade otsad lahti ja pärast parempidi keeramist õmblesin alles eraldi otsad kinni. Ühest küljest otste peitmiseks ja teiselt poolt tugevduseks. Kaks sanga õnnestus isegi ühepikkused saada ja mõtlesin, et jätan need viimaseks, kui olen paika saanud kinnitusnööbi asukoha, mis mõjutab päris palju, kuidas kott langema hakkab.

Nööp oli üsna suur, mistõttu tuli kangasse sisse lõigata ligi 4 cm pikkune pilu. Lottet tsitaati “Rännutarkus nr 1: …” pisut ümbersõnastades, siis “Õmblustarkus nr 35: õmble nööp enne paika, kui nööbiaugu lõikad!”. Jah, aimad juba õigesti… ma suutsin augu lõigata alumisele kihile. Sinna, kuhu pidi ilusti paigutuma hoopis nööp, aga kuna ma koguaeg sättisin nööbi asukohta selle järgi, kuidas see pärast, läbi nööbiaugu pistetuna, välja peaks nägema, siis loomulikult oli see valel küljel. Auk oli aga juba lõigatud ja mulineega ääristatud, kuna mu nööbitald ei suuda nii suurt nööpauku teha või siis tegelikult ma ei taibanud seda pistet ilma nööbitallata proovida. Ilmselt oleks toiminud, aga see roosa mulineega äär on ka päris ilus. Mõtlesin, et selle saaks väikese tikkimistööga veel huulte kujuliseks teha ja see teeks koti aga veelgi lahedamaks. Valele augule viimast pistet tehes ärkas optimist minus taas “Ei ole hullu miskit, et see 3,5 cm pikkune auk siin on – seda saab ju trendika mobiilijuhtme avana kasutada! Geniaalne!?”. Võib-olla, aga tegin ka teise samas mõõdus lõhiku koti pealmisele kihile ning ääristasin mulineega. Seejärel paigutasin nööbi “kõrvaklapiava” lähedale, et sealt asjad välja ei pudeneks. Lõpptulemus jäi lõpuks täitsa ilus, sest üleliigne pilu on kaetud ning nööp harmoniseerub kenasti kotiga. Lisaks toimib ka koti sulgemiseks hästi ega tule liiga kergesti lahti, kui mõnel pahatahtlikul tegelasel omavoliline koti sisuga tutvumise huvi peaks tekkima.

Viimase asjana jäigi nüüd veel ära mõõta sangade täpne asukoht ja nööpnõeltega need lõplikuks õmbluseks paika sättida. Ma olin miskipärast nii veendunud, et joonlaua kasutamine need mul sirgelt seljakoti külge aitab paigaldada, aga reaalsus oli lõpuks ikka see, et koti pehmusest tulenevalt andis üks külg järele ja mulle tundub siiani, et parempoolne sang on oluliselt madalamal kui vasapoolne. Seljas õnneks vahet tunda ei ole ning välja see kõverus ei paista.

Vahetult enne õmblustööde lõppu mõtlesin veel, et kõik vead olen selle kotiga ära teinud, aga vot esi- ja tagakülge kokku polegi lasknud. Üllatusmomenti siinkohal oodata ei maksa, sest enne veel kui sain mõtte lõpuni mõeldud, hakkas viimase sanga alumise otsa õmblus hirmsasti kobrutama ja kangas jäi kinni. Mõtlesin veel, kas tõesti niit takerdus jälle, aga asja pisut lähemalt uurides selgus, et mingi pöörde ajal olin suutnud siiski väikese jupi koti esikülje kangast kuskile vahele kruttida. Naersin veel omaette, et ju siis Murphy kiirustas ikka oma viimaselt tööülesandelt mulle appi ja harutasin nägu muigel tihke õmbluse lahti. Lükkasin pärast topelt kontrolli koti jälle talla alla ja vurinaga läks ka viimane sang kinni.

Võid vaid ette kujutada, milline õnnejoovastus mind tabas. Ma sain hakkama! Ma tõesti sain selle kotiga hakkama! Olin seda nii kaua mõttes kaasas kandnud, et käes hoides tundus seljakott veelgi hinnalisem. Kotti vaadates tuli kohe esimese mõttena pähe Mary Shelley kurikuulus teos “Frankenstein” ja sealse kokkulapitud koletise elustumine. Üldse mitte paha pärast, sest kott näeb küll välimuselt kaunim ja pisut roosam välja, aga on üsna asümmeetriline ning mitte kõige esteetilisemate õmblustega. Sarnaselt doktor Viktor Frankensteini vaimustusele oma loomingu üle olen aga minagi lõpptulemusega väga rahul, sest mõelda vaid: kellelgi pole samasugust kotti! Olen loonud midagi unikaalset ja samas väga isiklikku.

Üllataval kombel komistasin selle kõige käigus vist ka kõikide mõeldavate apsakate otsa, millega õmblejad kokku võivad puutuda, aga kordagi ei olnud tunnet, et nüüd ma enam edasi ei tee. Pusisin aga sasipuntrad jälle lahti ja proovisin üha uuesti. Valmis saadud kott ja õpitud vead innustavad nüüd aga veelgi rohkem õmblema, sest kui see kott valmis sai, siis saan kindlasti hakkama teiste asjadega. Järgmiseks juba kleit ja sealt julgelt edasi, eks!?

Panen siia lõpptulemi seljakotist eriti kaunite kiharatega modelli seljas. Tiina tuli hilisõhtul värskelt valminud imet kaema ja kasutasin kohe võimalust tema abiga vaadata, kuidas kott seljas välja näeb. Tal oli juhtumisi kotiga hästi sobiv kampsun ka, nii et pilt sai väga vahva!

No comments yet.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Comments (0)