Skip to content

Eksperiment: talisupluse ABC

Lugu sellest, kuidas ma keset jaanuarikuud üleöö talisuplejaks hakkasin.

Käesoleva aasta jaanuari alguses hakkas mu peas idanema idee, millest juba Noorhärra kandmise ajast unistasin. Samas lükkasin seda mõttes üha edasi kauemasse tulevikku, sest vabandusi oli rohkem varnast võtta, kui leidus julgust, et esimene otsustav samm teha. Peas keerlesid mõtted ja nimekiri asjadest, mida kindlasti enne peaksin tegema: end dušši all karastama, karastamisega alustama suvekuudel ja uurima enne põhjalikult, kuidas seda õigesti tehakse üldse jne. Samal ajal kummitasid peas ka hirmumõtted, et äkki see pole mu tervisele kasulik, jään hoopis haigeks või veel hullem, upun ära?

Nende mõtete ja hirmudega päev-päevalt žonglöörides tegelesin teadlikult iga päev natuke külma vette minekuks vajaliku eelhäälestusega. Seejuures tegin jaanuaris ilma igasuguse ettevalmistusteta ja taaskord õhinapõhise vaimujõu pealt totaalse eneseületuse. Sel korral lihtsalt natuke pikema järelemõtlemisajaga, kuniks 26. jaanuari hommikul Härrat oma kindla välibasseini mineku plaaniga šokeerisin. Ta arvas tükk aega, et teen nalja, kuid selgitasin, et mul on tõsi taga ning olen välja uurinud kõik kohad Tallinnas, kus seda turvaliselt harrastada saab ning soovin väga seda proovida. Härra seadis aga omad tingimused, sest tema meelest lihtsalt proovima minna pole mõtet, vaid kui teha, siis juba järjepidevalt ja leppisime kokku, et käin järjestikusel kolmel nädalal talisuplust harrastamas ning ta oli nõus lastega kaasa tulema.

Väärt õppetund: häälestus vetteminekuks hakkab juba kodus. Veekokku sisse minek on juba teo vormistus.

Võtsin paari tunnise mõtlemisaja, sest selleks, et jõuda soovist vabatahtlikult külma vette minna ja selle tegeliku teostuseni jõuda, kulus vähemalt kaks nädalat eeltööd, kuid ma ei kujutanud ette, mismoodi ma need järgnevad kaks korda veel ära teen. Igatahes tundus mu soov minna suurem ja lubasin, et lähen siis ka järgmisel kahel nädalal end karastama. Seda kuuldes leebus ka Härra ja sättisime kambakesi sammud Nõmme Spordikeskuse välibasseini suunas.

Minu senine kogemus välistingimustes end veekogus kasta on piirdunud üksikute kordadega, millest kõige erevam on ühel vana-aasta õhtul Paljassaare rannas sõpradega eksprompt otsusena tuisu ja lumetormiga merre ujuma minna. Sain end seal vees küll kastetud, aga pärast seda kadus igasugune huvi ära, sest ettevalmistust polnud ning jalad said üsna suure külmašoki osaliseks, aga saadud eneseületuse joovastus oli minusse karastuspisiku juba sisse süstinud.

Väärt õppetund: Alati käi ujumas kellegagi koos ning hoolitse selle eest, et teekond veekoguni ja tagasi oleksid soojalt riides.

Niisiis olin Nõmme Spordikeskusesse minnes üsna ärevil, kuid samas õnnelik, et väljas oli +6 kraadi ning tuntavalt soe. Selleks, et kehale mitte liialt ülekoormust tekitada alustasin rahulikult ning läksin eelnevalt ka sauna. Istusin trikooga laval, kuniks nahk sai kuumaks, kuid higi polnud veel jooksma hakanud, sest märjalt hakkab igaljuhul ruttu külm ning sättisin talvemütsi pähe ja liikusin välibasseini poole. Selleks tuli trikoos ja rätikus liiguda oma 50-100m, enne kui basseinini jõudsin.

Ilmselt oli kehas nii palju adrenaliini, et esimene vette kastmine koos mu armsa saatjameeskonnaga tundus ootamatult soe. Härra reaktsioon oli küll pisut pettumust väljendav, kui ta esimese asjana küsis “Kas nii vähe oledki vees?”, mille peale oskasin talle vaid vastata, et tegemist pole võistlusega, vaid mu esimese, väga suurt eneseületust nõudva, külma veega kohtumisega.

Esimest korda üksi suplemas

Eufoorilisena tundsin, kuidas veesti välja tulles hakkas keha kohe sooja tootma ning õues tundus seetõttu ka palju soojem, kui oleksin osanud arvata. Vesi seejuures oli kuidagi pehme ja mõnus, kuigi kogesin ka paljusid hirmutavat hinge kinni lukustavat tunnet. Sellest sain üle mõttega, et pean sügavalt hingama ning see tunne läheb mööda. Midagi, mille sünnitusel hästi selgeks sain. 🙂 Ja see toimis! Sügav hingamine enne vette minekut aitas ilusti ka järgnevatel kordadel ilusti end kasta, ilma et hinge kinni jäämise tunnet enam tekiks.

Väärt infokild: Bruno Nopponeni loengus rääkis ka tema, et paljud kogevad külmast tekkivat tunnet, nagu hing jääks vette minnes kinni, kuid tegelikult seda ei juhtu ning parim abi on sügav rahulik hingamine, et ebamugavusest üle saada.

Pärast vees käiku sättisin rätiku taaskord õlgadele nii, et keha oleks kuni trikoo ulatuses kaetud, sest kõik kohad, mis on märja riidega kaetud, hakkab väga kiiresti külmetama. Soojus on ka põhjus, miks talisuplejatel ja -ujujatel vees olles müts peas on. Seejuures peaks müts olema selline, mis hoiab pead ka päriselt soojas, mitte ei ole lihtsalt kaunistusena peas. Mina kasutasin meriinovoodriga mütsi, sest see vill on ka märgumisel võimeline sooja hoidma. Aga kuna vee all ollakse siiski vaid kuni kaelani sees, siis tegelikult müts märjaks ei saa.

Kui riietusest veel laiemalt rääkida, siis minu varustusse kuulub hetkel meriinovoodriga talvemüts, suur froteerätik (sellega seoses on mul üks õmblusprojekt mõttes), trikoo ning sussi laadsed jalanõud, mida karastuse ajaks ära ei võta. Jalavarjude osas olen kuulnud, et kasutatakse ka spetsiaalseid talisupluse susse, kuid kuna olen alles üsna alustav, siis ei ole erilist varustust endale hankinud, kuid ülalmainitud aastavahetuse supluskogemusest tulenevalt on mul kindel reegel, et paljajalu ma vette ei lähe. Vähemalt mitte seni, kuni olen jõudnud talisuplusest taliujumiseni, kus päriselt ujumisliigutusi tegema pean ja jalanõud takistama võiksid hakata. Jalavarjud annavad mulle mingi sisemise kindluse, et sel juhul saan mugavasti veest välja, kui midagi imelikku tunnen või on tarvis kellegi teise pärast ruttu eest ära tulla. Jalakrampe ma ei karda, kuid eks ka nende eest tunnen end jalavarjudes kindlamalt kaitstuna, kuigi krampide põhjus peitub tegelikult vedeliku ja mineraalide puuduses, mitte otseselt külmast. Külm võib põhjustada valu, kuid mitte otseselt krampe.

Väärt infokild: Krambid tekivad vedeliku ja mineraalide puudusest, mitte külmast veest. Külm vesi võib pühjustada valu või tuimust jäsemetes.

Pärast vees käiku lähen enamasti sauna, kus ka liialt kuumaks keha ei lase. Esimese higi ehk lahti ja siis sooja vee alla pesema, sest nagu paljud külma poolt näpistatud teavad, siis surutakse külmast kohe kuuma keskkonda minnes külm tunne vastupidiselt soovitule hoopis sissepoole. Selleks, et külm kehast välja saada, tuleks hoopis minna sooja või leige dušši alla, sest keha jaoks tundub ka leige vesi sel ajal soe ning see aitab temperatuuri paremini ühtlustada. Karastatumad tegelased ei kasuta aga üldse sauna ning nende keha reageerib veeaugus käimisele tugevate värinatega. Ikka selleks, et lihased tööle panna ning kehasse sooja loomulikul moel genereerida.

Väärt infokild loengust: pärast suplust alusta soojendamist seespoolt või mine sooja/leige dušši alla, kuna vesi on parem soojusjuht kui õhk, siis aitab leige vesi kehatemperatuuri paremini ühtlustada. Saun võib hoopis külmatunnet suurendada.

Pea iga kord pärast jääauku kogesin kerget nö pohmelli, kus tundsin, et keha vajab taastumiseks pisut puhkamist. See ei tähendanud, et päris pikali olin, vaid et ei tegelnud tol päeval spordiga ega füüsiliselt jõudu vajavate asjadega, et lasta kehal karastamisega kaasnevat puhastusprotsessi rahus teha. Enamasti oli teise päeva lõpuks enesetunne jälle endine ning juba mõne päeva pärast tekkis kehasse see sama ootus, millal jälle vette saaks.

Väärt õppetund: Pärast ujumist kindlasti jälgi oma keha ning proovi mitte üle pingutada, et positiivne emotsioon säiliks.

Teise korra puhul oli suplus ja kohale sõit lihtne, kuid kuna olime sel hommikul Härraga erimeelsuste tõttu teineteise peale pahased, siis ähvardas mu põikpäisus peaaegu asja pooleli jätma, sest olin ju talle lubanud need kolm korda. Pahasena asja üle mõeldes, kas minna või mitte, sain lõpuks aru, et tegelikult on mu sisemine soov ikkagi ise sinna vette minna ja oma kehale sellega karastust pakkuda ega tee seda tegelikult kellegi teise jaoks. Meie kirjutamata kokkulepe kehtis, kuid peamiselt seetõttu, et ma lihtsalt niiväga igatsesin vette, aga kui mul seda tunnet poleks olnud, siis võinuksin kasvõi jonnist kogu asja pooleli jätta. Samas, keda see samm rohkem karistanud oleks, eksole?

Väärt õppetund: Niisiis tee asju alati enda pärast, et mitte panna vastutust oma õnne ja edusammude eest teistele, sest see kuulub alati vaid Sulle endale. Vähemlt peaks kuuluma, selleks et oma elus juhtuva üle natukenegi võimu omada.

Kolmanda nädala puhul tabas mind huvitav tundmus, nagu oleks sein ees ja üldse ei taha vette minna. Otseselt polnud aga ühtegi põhjust või takistust, miks mitte minna, vaid lihtsalt blokk oli ees. Seisin tükk aega basseini ääres rätik üle õlgade, kuniks juba jahe hakkas, enne kui lõpuks sisse läksin. Miski minus kuidagi ei suutnud sellest üldse vaimustuda, pigem oli tahtmine koju ära minna. Võimalik, et see tulenes madalast õhu temperatuurist või vähesest eelhäälestusest, kuid lõpuks vees ära käies olin eneseületusest saadud positiivsest emotsioonist nii innustatud, et läksin veel ka teist korda ja juba natuke pikemalt vette. Seejuures ilma igasuguste ebamugavustunneteta ja sooviga taaskord vee äärde naasta.

Väärt õppetund: alati lahku basseini äärest hea tundega, siis on kindel, et keha ise tahab tagasi tulla ning vajad vähem tahtejõu rakendamist.

Nende kogemuste najal otsustasin seekord ka pisut rohkem infot kogu protseduuri kohta uurida ja peamiseks ka selleks, et saada vastuseid levinud hirmudele ning küsimustele. Selleks läksin ühel neljapäeval Telia majja kuulama meest, kes on 13 aastat tegelenud taliujumisega (mitte segi ajada talisuplusega) ja ujunud soojemal ajal Soomest Eestisse. Kohtusin legengi Brundo Nopponeniga ning kuulasin tema kogemust talisupluse ja -ujumisega.

Paljuski kuuldust oli kogemuse põhjal juba selge, kuid tore oli kuulda ka ujumistreenerina töötava inimese ja kogenud talisportlase poolseid näpunäiteid. Ülal jagasin juba mitmeid, mis meil on ühtinud, kuid väärt infokillud olid veel näiteks, et:

  • Talisuplust- ja ujumist ei tohiks turvalisuse kaalutlustel teha üle pea ulatuvas vees.
  • Alati mine talisuplust tegema kellegagi koos või anna täpsed juhised kellelegi, kus oma harrastust teed sõltumata sellest, kui kogenud ujuja oled. Ootamatusi juhtub ja parem karta kui kahetseda.
  • Juhul, kui eesmärk on tervise tugevdamine ehk karastamine, siis ei tasuks vees olla järjest rohkem kui 2 minutit, et vältida siseorganite ümber kaitseks tekkivat pruuni rasva. See on keha loomulik kohandumine pideva külma veega kokkupuutumisest. Taliujujatel ja inimestel, kellele meeldib pikemalt vees olla, saavad selle toetava kihi nagunii lisaks.
  • Vette minnes hinga rahulikult, ka siis, kui tunned, et külmast justkui jääb hing kinni, sest ainus viis sellest üle saada on jääda rahulikuks või tulla veest välja. Tea, et päriselt Su hingamine ei peatu, vaid keha väljendab ehmatust saadud külmast.
  • Basseinist väljudes pane külma ilmaga esimesena kätte kindad, sest käed võivad külma ja tuule koosmõjul kiiresti ära külmuda, nii et raskendatud on ka teiste rõivaste selga panek. See võib lõppeda alajahtumise või külmetusega.
  • Talisuplust on kõige mugavam teha alasti, kuna kõik märjad kangad naha vastas suurendavad selle piirkonna kiiremat jahtumist. Avalikes kohtades püüdke siiski teistega arvestada. 🙂
  • Talisuplemine ehk karastamine on sobilik ja kasulik igas vanuses inimestele, k.a lastele. Laste veega harjutamist tasuks alustada siiski suvel kastes lapsi süles vette (pea jääb vee peale) ja hiljem, kui nad on külma veega harjunud, alles siis lasta neil ise vette kõndida. Vastasel juhul tuleb juba pahkluudeni vette jõudmise ajaks psühholoogiline sein ette.
  • Veest välja tulemise järel tekkivad külmavärinad ja -vapped on keha reaktsioon lihaste sunnitud tööga soojust tekitada.
  • Karastamisega tegele vette minnes ning taliujumist treeni sisebasseinis. Külm tunne on vaid Su peas. Ületa see barjäär oma meeles ja saad ka külmavee hirmust üle.
  • Isiklik tähelepanek ja soovitus on, et ära söö kõhtu enne vette minemist liiga täis. See on maole liialt suur stress ja pärast on halb olla.
  • Leia oma rütm, sest talisuplus pole võistlus. Taliujumises võid end turvaliselt proovile panna.

Loeng, millel käisin, oli minu jaoks ka muus mõttes silmiavav ning lektori kuulamise ajal sain kinnitust, et olen liikunud õigel teel, kuna üht ja ainsat viisi talisuplust teha pole. On vaid viis, mis sobib Sulle ning mõned üldised näpunäited, kuidas seda mugavamalt teha.

Enese jaoks leidsin sealt palju julgust lisaks, et harrastusega jätkata. Olgugi, et hetkel pole ma vette juba poolteist nädalat jõudnud. Samas tean, et teen seda endale ja seetõttu ei muretse, kui vahepeal paus sisse jääb. Oluline on teha asja endast lähtuvalt, siis on ka oluliselt rohkem põhjust tagasi vette pöörduda.

Kummalisel kombel olen talisupluse osas saanud toetavaid ja üllatavaid kommentaare, mille käigus on peamiselt uuritud, kas ma kavatsen sellega tõsisemalt tegelema hakata. Ma loodan siiski, et kogu protsess tõsiseks ei muutu ja jääb alati pigem õnnehormoonide tulva sisaldavaks, kuid kõrget sihti, näiteks MM-ile jõuda, esialgu ei sea. Samas ei välista ma midagi, kuid nüüd tean, et suplusest edasi liikumiseks pean esmalt läbima täiskasvanute ujumiskoolituse, sest ilma korraliku ujumisoskuseta suplusest ujumiseni minna ei saa.

Seega on mu järgmine siht jätkata karastamisega ja suurendada järk-järgult vees oldud aega ning seejärel minna täiskasvanute ujumistrenni. Ideaalis Bruno enda juurde, aga kuna ta on nii nõutud ujumistreener, siis võimalik, et lähen ka kuskile mujale. Seejuures, mida varem, seda parem, sest tahaksin ka Pisipreiliga varsti koos ujumistrenni minna, aga kartes ise pisut sügavat vett, kuna pole enda omal käel omandatud ujumisoskustes nii kindel, siis ei taha ma talle oma hirme eeskujuna edasi anda, mistõttu on vajalik neist läbi uute oskuste vabaneda.

Seniks loodan aga, et keegi leiab nüüd või algaval suvel endas selle julguse üles ning astub ka talisuplejate või -ujujate ridadesse, sest tegelikult on asi lihtsam kui tundub ning hea enesetunne garanteeritud.

Suplemiseni, sõbrad!

Please follow and like us:

No comments yet.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Comments (0)