Lugu sellest, kuidas ma endale elus esimest korda kleidi õmblesin.
Uus kuu tähendab teadupärast uut väljakutset mulle endale. Eelmisel aastal oli mu salaunistus õmmelda endale ja Pisipreilile sünnipäevaks ühesugused kleidid. Kangaostust asi kaugemale aga kahjuks ei jõudnudki. Küll aga jäi idee mulle südamesse, kuid otsustasin seda mõtet pisut realistlikumaks kohendada ning võtsin käesoleva aasta naistekuuks ehk märtsiks eesmärgi õmmelda endale oma elu esimene kleit.
Pean tunnistama, et nii suurt aukartust ja hirmu õmblusmasina taha istumiseks pole ma seni mitte ühegi õmblustööga tundnud. Mingi kripeldav kahtluseuss mu võimete ja püsivuse osas tõmbas üsna mitmel õhtul õmblustööga nokitsemise motivatsiooni alla. Ma lihtsalt tundsin, et seda kõike oli esimese korra jaoks liiga palju. Ehk ei piisa sel korral ainult õhinapõhisest pealehakkamisest ja on tarvis ka natuke tõsisemalt asjale otsa vaadata?! Aga kas ma suudan? Päriselt saan hakkama!? Enda ja teie rõõmuks võin etteruttavalt öelda, et märtsi eelviimasel päeval ma kleidi siiski valmis sain, kuid teekond sinna, võrreldes varasemate õmblustöödega, oli üsna käänuline.

Kleidi valmimisprotsess algas tegelikult juba palju varem, kuigi sel hetkel ma veel ei teadnud, et kangajupp, mille Abakhani kaalukangaste korvist hetkeemotsiooni ajel kaasa haarasin just mu esimeseks kleidiks lõpuks vormub. Mäletan veel, kuidas Tiinaga tol päeval arutasime, kuidas ma enam ühtegi kangast niipea osta ei tohiks ja siis ikka selle ühe tüki korvi nihvkerdasin. :D Lootusetu kangasõltlane, ausõna. Kanga omahind jäi aga lõpuks vahemikku 8-10€, nii et pigistasin silma taaskord kinni ning kõndisin uue kangajupiga rõõmsalt koju.

Veebruari keskel hakkasin vaikselt kangast silitades erinevaid burdasid läbi käima, et sobilikku lõiget leida. Paar väljavalitud mudelit langes lõpuks ära, kuna kas kangas polnud selleks hea või lõige minu kehaga mitte ühtiv. Natuke burdastyle online keskkonnast otsimist ja olingi leidnud kleidi, mis oli mõeldud just mu valitud kangale ning kehakujule. Ainus probleem oli selles, et lõigete saamiseks oli nüüd kaks varianti: kas leida raamatukogust see konkreetne burda ajakiri või proovida pdf formaadis lõiked esmalt puslena kokku panna ja seejärel neist kleidilõiked välja võtta? Juba algajate õmbluskursuse ajast mäletan, kuidas juhendaja pigem ajakirja lõiget soovitas, nii et sellest lähtuvalt otsustasin online variandi viimaseks õlekõrreks jätta. Lõpuks ma seda siiski tõlketööks kasutasin, kuid lõiked sain õnneks "lihtsamalt" tehtud.

Algas tõeline nõiajaht õige burda leidmiseks. Kõigepealt googeldasime Tiinaga, kas raamatukogudes üldse saab koju ühtegi burdat laenutada. Saab küll. Lisaks leidis Tiina info, et Sõle raamatukogus asub õmbleja paradiis ehk kõigile tasuta kasutamiseks Õmblustuba. See on koht, kus on olemas kõik õmblemiseks vajalik ning aegu saab broneerida kaks korda nädalas kuni kolmeks tunniks. Käisin seal päris mitu korda ja ainus kahetsus on siiani see, et alles nüüd, kus selle järele enam põletavat vajadust pole, selle koha avastasin. Parim võimalus kõikidele hobiõmblejatele vaikselt nokitsedes oma õmblustöid korralike masinatega teha. Lisaks toimuvad seal õmblustöötoad ja nõustamised. Kas enam ideaalsemaks saab minna? Vastan Sinu eest, et ei saa!

Igaljuhul lugesime nii Kesk- kui Sõle raamatukogu lehelt välja, et esimeses saab ajakirja kohapeal kasutada ja teises ka koju laenutada. Kirjutasin enne kohale minemist ka konkreetse burda numbri kohta (6/2010) päringu ning sain teada, et vene ja saksa keelne versioon on mõlemas olemas, kuid inglise keelse jaoks pean pöörduma omakorda Rahvusraamatukokku. Laenutasin esimese hooga Sõle raamatukogust vene keelse eksemplari ja lootsin, et saan google translate-iga asjale pihta. Ega ikka ei saanud küll, mistõttu seadsin juba veebruari kokkuvõtet kirjutama minnes sammud Rahvusraamatukokku.
Seal sattusin väga abivalmis naisterahva peale, kellega koos kogu estri kataloogi läbi sirvisime, kuid inglise keelset burdat me ei leidnud. Mäletan veel selle naisterahva sooja naeratusega lausutud sõnu, et "Ma tõesti tooksin väga hea meelega Teile selle ajakirja, aga tundub, et ka meie arhiividest seda ei leidu.". Nördinult, kuid hea teeninduse osaliseks saanuna, nautisin raamatukogu Eduard Wiiralti ja 2018. aasta kaunimate raamatukujunduste näitusi, sisespordiraja lõbusaid radu ja läksin, pea pulki täis, koju.

Paar päeva mõtlemist ja lõpuks otsustasin lõiked ikkagi vene keelse burda järgi välja lõigata ning tõlketöö hiljem ära teha. Takistus tuli aga juba esimeste juhiste mõistatamise juures. Nimelt oli lehel minu arusaamist mööda (teine pilt) kirjas, et lõige asub lehel A, kuid lehte kümme korda keerutades ja uurides ei suutnud ma kuidagi juhendis olevaid kujutisi leida. Seda meetodit kasutasin vaid seni, kuniks avastasin, et all ääres on abistavad värvilised numbrid, mis õige tüki leidmist kordades lihtsamaks teevad, kuid ka neist polnud tükkide leidmisel abi. Pärast mõningast pusimist otsustasin huvi pärast ka teisi lehti pisut sirvida ja ei läinud just kaua aega, kui D lehelt esimest numbrit mööda liikudes kohe õige tüki üles leidsin. Selleks ajaks oli aga mu õmblustoa kasutamisest juba tunnike möödunud ning võhm väljas, nii et otsustasin lõiked selleks korraks sinnapaika jätta. Asusin hoopis Pisipreili tekikotti õmbema. Selle kohta on ka lühikest sissekannet peatselt oodata.

Paar päeva hiljem läksin alla kodusesse hobituppa ning hakkasin suurel laual lõikeid kalkale joonistama. Arvasin, et see saab olema lihtne nagu lapsepõlves piilupart Donaldi koomiksist maha viksimine, aga eksisin rängalt. Esiteks kasutasin selleks paksu süsiga teritatavat harilikku pliiatsit, mis juba esimese suurema tüki joonistamise ajal nüriks muutus. Järgmine kord proovin vahetatavate süsidega harilikku. Lisaks mõjutas joone kvaliteeti paberi all olev laualina ning sisuliselt iga pisemgi kõrgendus, nii et päris täpse joonise saamiseks peaks neid lõikeid kopeerima vist kuskil spetsiaalses toas või põrandal. Rääkimata sellest, et teiste lõigete jooned risti rästi keset joone tõmbamist järje ära aitasid kaotada või kogemata järgmise pöörde peal 36 suuruse pealt järsku 42 peale hüppasid, sest tingmärgi mustril oli 1 mm triibu erinevus. Kalka ei ole seejuures kõige tugevam paber ka, nii et igasugune liigutamine ja sakutamine võib lõppeda kärisemisega. Õnneks seda ei juhtunud ning pärast paari tunnist nokitsemist olid lõiked koos kõikide triipude ja infoga lõpuks kalkal olemas. 

Vahepeal möödus järjekordne nädal või poolteist, kui lõpuks julgesin uuesti hobituppa lõikeid välja lõikama minna, et neid siis kangale kanda ja seejärel kangatükid endid välja lõigata. Umbes sel ajal avastasin, et hoian suurest pingest vahepeal hinge kinni, et mitte apsakaid sisse teha. :D Oli väga veider end pärast järjekordset lõiget ohkamas kuulda, sest olin just väga pingsalt keel suust väljas kääridega mõne terava nurga lõigatud saanud.
Pärast nööpnõeltega lõigete kangale paigale sättimist joonistasin need Pisipreili pestava roosa markeriga kangale. Endale üllatuseks oli kangast täpselt selle kleidi jagu ja alustasin ise juurde joonistatud õmblusvarudega tükkide välja lõikamist. Enne veendusin veel kolm korda, et kangad olid ikka paremad pooled vastakuti sätitud ja alustasin seda eriti venivat trikotaaži lõikama. Rõhutan seda eraldi, et tegemist oli väga pretensioonika kangaga, sest olgugi, et klassikaline trikotaaž on pigem paksem ning ka veniv, siis see kleidikangas oli libe, õhuke ja igas suunas eriti veniv, nii et kui midagi märkamatult paigast oleks nihkunud, siis võinuks see päris suure kõrvalekalde kleidi kokkupanemisel tekitada. Õnneks sain kõik lõiked kenasti välja lõigatud ning nööpnõelte abil abijooned ka teisele poole kantud, et edaspidi lihtsam õmmelda oleks.


23. märtsil sättisin end taaskord kolmeks tunniks Sõle õmblustuppa, kuna olin otsustanud kleidi võimalikult suures osas overlokmasinaga teha. Mu senine kogemus overlokiga oli vaid paari nädala tagune Pisipreili tekikoti tegu, kus oli vaja lihtsalt sirged ääred kokku õmmelda, aga soov saada kleit "poeriiete õmblustega" julgustas vapralt võõra masina taha istuma. See julgustükk tasus end ära, sest lõpptulemus sai kleidi osas väga puhas ja ilus. Jõudsin seal oldud kolme tunniga kleidiga aga nii kaugele, et õmmelda jäi veel kaks külge, alumine äär ning varrukad. Overlokiga oleks need kaks esimest tegevust võtnud umbes 15 minutit, aga 16:57 tuldi mulle juba sõbralikult meelde tuletama, et täna suletakse raamatukogu kell 17:00. Ma ei hakanud raamatukoguhoidjate heatahtlikust kuritarvitama, nii et pakkisin kõik asjad kiiruga kokku ja läkitasin suure tuhinaga autos enne sõitma asumist uue broneeringu tegemiseks juba sooviavalduse teele.

Esmaspäeval, 25. märtsil lugesin aga postkastist, et kõik mulle sobilikud vabad ajad on kinni ja on tekkinud lausa soovijate järjekord. Samas oli overloki vaimustus mu sees nädalavahetusega nii suureks kasvanud, et teatasin Härrale pidulikult suure uudise, kus olin nõus järgnevad viis aastat tähtpäevadeks mõeldud kingitusteta elama, kui ta vaid overlok masina mulle lähenevaks sünnipäevaks kingib. Tema jah vastus tuli üllatavalt kiiresti, aga eks ma olin juba tükimat aega talle overlokist rääkinud ka. Pealegi, milline mees saaks sellisest pakkumisest loobuda? Ilmselt mitte ükski praktilise meelelaadiga tegelane. Igatahes olin oma sõnades sel korral sama kindel kui tema, nii et teisipäeval, 26. märtsil sammusin oma lemmik õmblusmasinate hoolduse ja müügipoest Marevik uhiuue masinaga koju.
Arvasin muidugi, et nüüd istun kohe ratsu selga ja hakkan aga päikeseloojangu poole kappama, aga tegelikkuses tahtis masin siiski ka pisut seadistamist ning niidistamist, et õmblustöid üldse tegema saaksin hakata. Masinat karbist lahti pakkides sain aga meeldiva üllatuse osaliseks, sest niidistamise keerulisem töö oli minu eest juba ära tehtud ning tuli veel juhendi abil välja mõelda, mismoodi masin veniva kanga jaoks sobilikuks seadistada. Mõned tunnid hiljem oli masin lõpuks tööks valmis.

Laupäeval, 30. märtsi hommikul otsustasin, et täna on see päev, kui lähen ja proovin ikkagi need ülejäänud kleidi osad ka overlokiga üle käia ning isegi kui kleiti märtsiks valmis ei saa, siis võin aprilli alguses ikkagi igal ajal hobituppa minna ning viimased otsad ära lõpetada. Igal ajal on siin muidugi väike liialdus, aga võrreldes õmblustoa broneerimisega oli vabadust siiski kordades rohkem. Vaikselt aknast sisse piiluvat päikeselist ilma trotsides nokitsesin kleidi kallal ja kõik sujus tõrgeteta, kuniks teha oligi jäänud viimane overloki õmblus. See saatuslik parempoolne varrukas... Lasin parajasti overloki niidiketti veel lõpust minna, ise peas võidutantsu tehes, kui järsku avastasin, et kleidi rinnaosa oli alt salamahti overloki vahele läinud ning masin seda sealt nüüd magusalt ampsas. Taustaks nii palju, et kui overlok õmbleb, siis samal ajal see lõikab üleliigse lõiketera poole jääva kanga ära. See tähendab, et kõik, mis õmblusest välja jääb, see ka ära lõigatakse. Ja nüüd nägin ma, kuidas overlok aplalt keset kleidi esitükki maiustas. Opadii, mis tunnetetorm mu seest läbi käis. Suutsin vaid haledal häälel "Eiii, eiii, eiii.... " öelda ning pea vastu lauda kolksuga toetada. Hea, et nutumaik kurku ei tulnud, sest kartsin, et auk on oodatust veelgi suurem. Pärast mõningast kirumist, eitamist ning enda välja elamist eksperimentaariumi Facebooki ja Instagrammi lehel, rahunesin maha ning tegin reaalsuse vältimiseks tavamasinaga ära järelejäänud õmblused.

Pärast rahunemist ja overloki õmbluse ülesharutamist selgus, et õnneks polnud vähemalt palju kangast ära lõigatud, vaid auk nägi välja, nagu oleks keegi žiletiga kangasse V kuju  lõiganud. Alguses mõtlesin selle tavamasinaga kokku õmmelda, aga mu suurt ahastust vaatama tulnud Tiina soovitas pigem käsitsi pisted teha, et vältida kanga lokkimist. See oli väärt nõuanne, sest igal pool mujal oli hästi näha, et kangas oleks selle peale silmnähtavalt lainetama hakanud. Kodus võtsin roosa niidi ning tavalise nõelda ja õmblesin V tähe kinni. Õnneks on tegemist kirju kangaga ning õmbluskoht jäi täpselt ühe lille kujutise alla, mistõttu see väga silma ei torka. Lisaks saan alati mõne kauni liblika või prossiga seda pisikest iluviga peita.


Viimase asjana õmblesin järele jäänud kangatükist kleidile ka vöö, et see laiemat keskosa pisut rohkem koomale tõmbaks ning õigeid kohti rõhutaks. Lõpptulemus sai minu arust väga armas ja ka Härra kiitis naiselikku kleiti. Ma ise tõmbasin kleidi naiselikkust pisut koomale ehk tegin pisikese piste avara dekoltee kohale, kuid armsust see kuidagi mu meelest ei vähendanud. Erinevust saab võrrelda õue ja toa eestvaate piltidelt. Toa piltidel on abistav piste juba tehtud.

Mainin veel ära, et kuigi postitus keskendub palju overlokiga õmblemisele, siis tegelikult kasutasin mitmes kohas ka tavamasinat, et õmmelda ära rinnatükid, varrukate ja kleidi allääred. Leidsin selleks masinal ühe vahva ruudulise piste, mis veniva kanga peal aga pigem puuvääti meenutavaks ussiks moondus. See ühtis lillelise mustriga samas väga kenasti. Tavaõmblustest hoolimata ääristasin kõik lõigete ääred enne lõplikku töötlemist siiski ka overlokiga, et vältida kanga hargnemist ning anda pahemale poolele kaunim välimus.

Lõpptulemusena valmis selline vahva kleit (kanga toon on pisut moonutatud, sest tegelikult on kleit ilusalt särav kreemjas heleroosa):

Tähelepanelik silm ehk märkab, et valminud kleit ei ole päris selline, nagu oli burdas. Tõsi ta on. Mõned asjad tegin juhendist teisiti, sest ei saanud juhendist inglise keelest hoolimata päris täpselt aru ning lisaks jäi kleit sedasi kuidagi mulle omasem.

Mõned asjad, mis olid tahtlikult või tahtmatult teisiti tehtud:
  • originaalkleidi vöö oli rinnaku alla kinni õmmeldud ja lips selja taga, aga mulle tundus hea, kui saab lipsu asetust muuta ja sellega ka kleidi välimust pisut mõjutada;
  • dekoltee oli oluliselt avaram, kuid otsustasin abistava pistega seda natuke koomale tõmmata;
  • kõhuosal oleks pidanud olema küljevoldikesed, et esitükile ruumi juurde tekitada, aga kuna kangas on nii veniv, siis ei näinud selleks vajadust;
  • Härra soovitusel lühendasin ka kleidi pikkust, sest originaalis ulatus see mul kõvasti üle põlvede ning jättis pisut kitli mulje. Nihutasin ääre põlvedest ülespoole ja kleit sai kohe särtsakam;
  • tavamasina ääred pidid olema venivuse andmiseks  tehtud kaksiknõelaga, mis mul ka olemas on, kuid valisin lõpuks ruudulise piste, kuna see tundus natuke armsam ja naiselikuma olekuga;
  • Väike loetelu vigadest, mis sündisid peamiselt mu kogenematusest ja mis mõjutasid lõpptulemust:
    • kõhu esitükk oleks pidanud olema lõigatud kanga murdekohast, mitte kahes osas;
    • seljatükid oleksid pidanud olema sirgelt kokku õmmeldud;
    • võtsin küll suure rinnapartii tõttu tavapärasest suurema kleidinumbri lõiked, kuid varrukad kisuvad sellest hoolimata eest pisut kortsu;
    • varrukatel on roosa niidiga ääritus, aga kleidi all äärel valge.
Kokkuvõtvalt ütleksin, et kleidi tegemine on üks korralik ettevõtmine, kuid kõikidest väärtuslikest õppetundidest hoolimata, ootan huviga juba järgmist õmblusprojekti, sest õppisin selle kõige käigus väga palju uusi asju juurde. Rääkimata ühe järjekordse ainueksemplari uhkeks kandjaks saamisest!

Kaunist alanud kevadet, armas lugeja ja nüüd ruttu kleidid kapist välja! :)