Tavapärasest isiklikum lugu sellest, kuidas ma oma juudi juubeliks tituleeritud sünnipäeva eel suurte tunnetega silmitsi seisin ja neist julgelt läbi läksin.
Ilmselt on selle lühikese ajaga saanud selgeks, et mulle meeldib katsetada, uurida, avastada, proovida, eksida ja siis ikkagi asi ära teha. Küll aga ei ole siin nii palju juttu olnud sellest, et mulle meeldib seda sama teha ka oma mõttemustrite ning mõttemaailmaga üldisemalt. Rääkimata mõttelendudest, mille kinnipüüdmisest vahel endalgi suurt liblikavõrku vaja oleks.

Olen armastanud inimesi ja inimpsühholoogia teemasid nii kaua kui end mäletan. Minu jaoks on raske leida paeluvamat teemat kui inimhing ja selle sügavus. Huvitav on ehk ka fakt, et alles aastaid hiljem julgesin selles vallas ka akadeemiliselt end proovile panna ning käisin Tartu Ülikooli psühholoogiaõpingute sisseastumiskatsetel. Aasta oli siis 2015. Sõitsin selleks ekstra Lahemaal toimunud Elujooksu laagrist Tartusse, et minna läbima erialast testi ning vestlust, kuna olin saanud edasi teise vooru. Kõndisin Tartus ringi ja tundsin end tõeliselt sõiduvees. Ma olin sel hetkel valmis oma elus tegema 180 kraadise kannapöörde, et minna õppima asja, mida hobikorras aastaid uurinud olin ja jätma seljataha elu pealinnas, aga saatus tahtis teisiti. Jäin napi 0,05 punktiga esimeseks kandidaadiks, kes valikust välja jäi. Mäletan täpselt ka hetke, mis ilmselt selle saatusliku punkti otsustas, aga ei kahetse vestlusel antud vastust hetkekski, sest olin sel hetkel aus, mis sest, et see bürokraatlikus mõttes mu punkte langetas. Ukse taha ma jäin, aga õnneks eluülikoolis sain õpinguid jätkata sama intensiivselt kui varem. Õigemini üsna pea juba veelgi kiiremas tempos, kui Pisipreilit 2016. aasta suvel ootama jäin.

Igal juhul on eneseareng ja sisekaemused mu igapäevased osad siiani ning enamasti olen keskendunud erinevatele valdkondadele oma elus, mis sujuvamaks elukorralduseks tähelepanu vajavad. Pean tunnistama, et olin viimasel ajal enda sisemiste alarmide eest teadlikult põgenenud. Vahel lihtsalt ei taha jälle midagi lahendada. Tahad nautida neid maitsvaid kätte võidetud vilju ja unustada kõik pahed, mis näilisest ilust nukitsamehele omaselt juuste vahelt sarvedena ikka ja jälle välja turritama kipuvad. Suurte verstapostide eel see enamasti juhtub ja kuna hetkel on mu aju tegemas läbi muutusi, mistõttu tunnen, et mu tavapärane super-hüper-turbo-mõttekiirus on kõvasti aeglustunud ja veelgi aeglustumas, siis hakkas see mind päev-päevalt üha rohkem mõjutama. Kuna olen seda omadust üheks suureks positiivseks osaks oma identideedist pidanud ja pean siiani, siis tekitas see tuntav muutus ühel hetkel väga suurt kurvastust. Kurvastus, millele aga tähelepanu ei pöörata, muutub ühel hetkel raskustundeks ning piisava aja möödudes ununeb tegelik põhjus ja häirivat raskust maha raputada püüdes kipuvad aga kõik muu ümberringi hirmsasti ärritama.

Ärrituse seisundis on aga väga lihtne pöörduda ära enese sisemusest ning hakata süüdlasi otsima väljaspoolt. Selle sama kulunud ämbri otsa astusin ka mina. Taaskord. Mitmendat korda. Sajandat korda... ja tegin lisaks endale, haiget ka neile, kellele seda kõige vähem oleksin soovinud. Võid vaid paar korda arvata, mis tunded mind pärast, oma teiste peale välja elatud paha tuju, valdasid. Otse loomulikult olin veelgi kurvem, sest lisaks mu sees valitsevale segadusele, et midagi ei läinud paremaks, olin asja veelgi halvemaks teinud nii endale kui teistele. Ja uskuge mind, ma olen konflikti vältimise, lahendamise ja ennetamise teooriat lugenud mitmekümnete tundide jagu. Rääkimata situatsioonidest, kus seda teooriat ka praktiseerinud olen, aga ometi kolistasin JÄLLE nende lärmakate ämbrite otsas, sisimas teades, et see pole õige...

Olukord lahenes kenasti ja elu läks igapäevases rööpas edasi, aga sisimas tundsin seekord nii tugevalt ära oma korduva käitumismustri. Mustri, mis ilmutab end suhetes ning mille olen ise aastatega loonud. Enda tegeliku mõju teadvustamine tekitas minus tohutut abitust, mis omakorda ajas vihale. Vihale, et ma ei suuda ületada mõttemalli, millest olen teadlik. Vihane, et teen haiget endale ja oma lähedastele. Vihane, et teised ei ole sellised, et ma ei peaks kunagi vihastama.  Vihane, et viha tunnen, aga väljendada ei suuda. Vihane vihane olemast...

Olen püüdnud ajaga teadlikult õppida viha ohutult väljendama. See tähendab, et ma ei haava sõnadega oma ärritusseisundis teisi, vaid elan seda konstruktiivselt välja. Senised püüdlused ja loetud strateegiate kasutamine on kahjuks olnud siiski peamiselt endale ja ka teistele haiget tegevalt välja kukkunud, kuna kontakt iseendaga on puudulik. Selle pärisosaga, keda ma tegelikult aktsepteerinud polnud. Selle osaga, kes on haavatav, eksiv ning vihastav, kuniks lugesin Adele Faberi ja Elaine Mazlishi teost "Õed ja vennad rahujalal", kus teise peatüki lõpus toodi välja paradoks, mis väitis ümbersõnastatult, et "Kui nõuda, et lapsed üksteise suhtes häid tundeid tunneksid, siis läbisaamine halveneb. Kui lubada lastel halbu tundeid tunda, siis laste omavaheline läbisaamine paraneb". Paradokside suure austajana tundsin ma peaaegu et füüsiliselt, kuidas raamatust suur ja pehme klounihaamer välja ulatus ning mulle korraliku tuut-tuut saatel otsaette lajatas. Kurikuulus "aha" moment, kus inimest tabab sõnuseletamatu selgus ja sügavam mõistmine jõudis iga mu keharakuni.

Mõtled kindlasti, et ülaltoodud tsitaat oli ju lastest, mismoodi see vihaga seotud on? Väga otseselt tegelikult. Tahame me seda või mitte, kõik me oleme olnud ebaküpse maailmatunnetusega lapsed. Mõni on veel keskeaski... aga kõigi meie elulugu on erinev ja setõttu ka mustrid, mille järgi enamus ajast automaatselt talitame. Need lapsepõlvest pärinevad käitumismustrid tulevad meiega kaasa täiskasvanu- ja vajadusel ka raugaikka, kui neid asjatundliku lähenemisega päevavalgusesse ei tooda ega uurita. Mu lahendusmeelne ja veidraid seoseid loov aju tundis aga selles lausepaaris ära midagi, mis aitas mõista, et ma ei saa ealeski oma piiravast mustrist välja, kui ma ei lase täiskasvanud endal neid allasurutud ja eitavaid negatiivseid tundeid tunda. Seni, kuni ma luban endal vaid mõtteliselt "hea inimene" olla, ei saa ma päriselt lõpuni olla hea oma olemuselt ega headusele avatud püsida. Hea ei enda ega teiste vastu, sest see on vaid mask, mida väljaspool kannan. Sisemiselt olen ikka kimpus oma elurõõmu pärssivate tunnetega. Paradoksaalsel kombel saan olla parem inimene, kui luban endal, just nimelt mina luban endal, teiste hinnangutest sõltumata, olla nendes "halbades tunnetes" ja mõtetes. Elementaarne? Või siiski äkki mitte nii väga.

Mõtle minuga kaasa ja proovi end nüüd panna inimese rolli, keda suures osas peetakse heaks inimeseks. Hea inimese all pean silmas komplekti omadusi, mida peetakse teisele inimesele soosivaks ja meeldivaks. Inimene, kelle puhul on neutraalne nivoo, pisut absoluutse väitena võttes, alati positiivne. Mitte klassikaline "ei saa kurta" neutraalne, vaid positiivne. Mõtled ilmselt, et mis selles halba võiks olla? Positiivsus on hülgekarva Eestis ja mossis nägude kõrval igati tervitatav. Olen nõus. Kõik ongi hästi, seni kuni probleeme ei esine, aga mis saab siis, kui ka "heal inimesel" tekivad elus rakused? Kõigil tekivad. Mõnel harvemini, mõnel tihedamini. Raske võib olla kõrvalt vaataja silmis ka näiliselt tühise asja pärast, sest ühe mure võib teise inimese elus olla hoopis rõõmuallikas, aga "hea inimene" on võimetu välisest survest ning ootustest tulenevalt võimetu end vabalt väljendama. Tundes samal ajal sees kogu tunnete möllu, aga olles tegelikult kätest seotud abituses, sest enda loodud sotsiaalne barjäär välistele ootustele vastamiseks on nii tugevalt ees. Hirm saada tõrjutud. Hirm saada hüljatud. Hirm kaotada kõik hea. Hea, mis on sees ja väljas. Samas pidades enda sisimas pidevat heitlust situatsioonides, kus tõesti inimesed on siiralt su vastu head ja tänulikud, aga ise tunned, et ei vääri seda. Ei vääri, kuna usud, et seni, kuni inimesed pole näinud su "päris" ehk "halba" olemust, siis ei tohi headust vastu võtta ja pikapeale tõmbud eemale, kui võib tekkida vähimgi võimalus, et haavatavus ja "pahed" välja hakkavad paistma. Samal ajal paned oma jõuvarud sellesse, et kiirata üha rohkem enda kriteeriumite järgi hinnatud olemasolevat headust välja, sest otsid tegelikult lunastust, et lubada endal tunda kõiki tundeid. Nii head, mida keelad endale osaks saamast, sest ei luba endal sisimas olla negatiivne (nt vihane) kui halba, sest see pole sotsiaalselt ja sisemiselt aktsepteeritav. Sama ring kordub aga tsüklina üha uuesti ja uuesti. Vahel lõputult. Vahel seni, kuni tuleb kriis. Vahel nii kaua, kuniks enam vanaviisi edasi minna ei taha.

Ei kõla just väga roosilisena olla vang omaenese loodud piirangutemaailmas. Umbes nagu suure tööga elu parimasse vormi jõudnud endine kaalujälgija kommipoes - tead küll, kui hea see kõik on, aga võtta ei tohi, sest ise keelad endale maiust. Sellisesse punkti olen ka mina jõudnud, et enam ei taha olla vaid hea inimene. Tahan olla lihtsalt inimene. Inimene, kes on pahur, vihane, ekslik ning seda ohutult ka väljendada, et olla päriselt võimeline tundma seda headust, mis mulle nii paljude armsate inimeste poolt osaks saab. Iga päev. Seda headust, mida tajun ise kui läbi klaasseina, kui soe ning armas see kõik on, kuid keelan endal lõpuni vastu võtmast. Püüdes seejuures anda oma parima, et vähemalt peegeldada igal võimalusel tagasi seda, mida aiman kogevat, sest tänutunne on nii suur eluteel kohtutud ja senini koos kõndivate inimeste olemasolust. Inimestest, kelle tundmine mind vaimustab, inspireerib ja mis peamine, elu üle mõtisklema paneb. Kuid nüüd on aeg muutuseks ja ehk suudan ühel hetkel olla lõpuni avatud võimalusele, et mind on päriselt nähtud ja aktsepteeritud. Sellisena nagu olen oma haavataval hetkel olnud. 

*

Enne käesoleva aasta sünnipäeva ei adunud ma väga selgelt, mida see juudi juubel päriselt tähendab. Täna ma tean, et seda saabki igaüks defineerida enda jaoks ise. Nii nagu Jeesus alustas oma 33. eluaastal rännakut iseenda tegelikkuse poole, nii teevad seda kõik need, kes selle verstaposti ületavad. Igaüks lihtsalt omamoodi. Julgel sammul, endal süda sees pisut värisemas. Kas see iseendaks saamise lugu päädib, mida hetkel loed, ka minu elus ristilöömisega päädib, seda ei tea. Loodan, et mitte, aga edasisest hoolimata usun, et iseendaga rahus elades saab kasvõi iga päev uuena üles tõusta. Sõna otseses ja kaudses mõttes.

Head peatset ülestõusmispüha!