Tavapärasest isiklikum lugu sellest, kuidas ma oma juudi juubeliks tituleeritud sünnipäeva eel suurte tunnetega silmitsi seisin ja neist julgelt läbi läksin.
Ilmselt on selle lühikese ajaga saanud selgeks, et mulle meeldib katsetada, uurida, avastada, proovida, eksida ja siis ikkagi asi ära teha. Küll aga ei ole siin nii palju juttu olnud sellest, et mulle meeldib seda sama teha ka oma mõttemustrite ning mõttemaailmaga üldisemalt. Rääkimata mõttelendudest, mille kinnipüüdmisest vahel endalgi suurt liblikavõrku vaja oleks.

Olen armastanud inimesi ja inimpsühholoogia teemasid nii kaua kui end mäletan. Minu jaoks on raske leida paeluvamat teemat kui inimhing ja selle sügavus. Huvitav on ehk ka fakt, et alles aastaid hiljem julgesin selles vallas ka akadeemiliselt end proovile panna ning käisin Tartu Ülikooli psühholoogiaõpingute sisseastumiskatsetel. Aasta oli siis 2015. Sõitsin selleks ekstra Lahemaal toimunud Elujooksu laagrist Tartusse, et minna läbima erialast testi ning vestlust, kuna olin saanud edasi teise vooru. Kõndisin Tartus ringi ja tundsin end tõeliselt sõiduvees. Ma olin sel hetkel valmis oma elus tegema 180 kraadi kannapöörde, et minna õppima asja, mida hobikorras aastaid uurinud olin ja jätma seljataha elu pealinnas, aga saatus tahtis teisiti. Jäin napi 0,05 punktiga esimeseks kandidaadiks, kes valikust välja jäi. Mäletan täpselt ka hetke, mis ilmselt selle saatusliku punkti otsustas, aga ei kahetse seda vastust hetkekski, sest olin sel hetkel aus, mis sest, et see bürokraatlikus mõttes mu punkte langetas. Ukse taha ma jäin, aga õnneks eluülikoolis sain õpinguid jätkata sama intensiivselt kui varem. Õigemini üsna pea juba veelgi kiiremas tempos, kui Pisipreilit 2016. aasta suvel ootama jäin.

Igal juhul on eneseareng ja sisekaemused mu igapäevased osad siiani ning enamasti olen keskendunud erinevatele valdkondadele oma elus, mis sujuvamaks elukorralduseks tähelepanu vajavad. Pean tunnistama, et olin viimasel ajal enda sisemiste alarmide eest teadlikult põgenenud. Vahel lihtsalt ei taha jälle midagi lahendada. Tahad nautida neid maitsvaid kätte võidetud vilju ja unustada kõik pahed, mis näilisest ilust nukitsamehele omaselt juuste vahelt sarvedena ikka ja jälle välja turritama kipuvad. Suurte verstapostide eel see enamasti juhtub ja kuna hetkel on mu aju tegemas läbi muutusi, mistõttu tunnen, et mu tavapärane super-hüper-turbo-mõttekiirus on kõvasti aeglustunud ja veelgi aeglustumas, siis hakkas see mind päev-päevalt üha rohkem mõjutama. Kuna olen seda omadust üheks suureks positiivseks osaks oma identideedist pidanud ja pean siiani, siis tekitas see tuntav muutus ühel hetkel väga suurt kurvastust. Kurvastus, millele aga tähelepanu ei pöörata, muutub ühel hetkel raskustundeks ning piisava aja möödudes ununeb tegelik põhjus ja häirivat raskust maha raputades kipuvad kõik ümberringi hirmsasti ärritama.

Ärrituse seisundis on aga väga lihtne pöörduda ära enese sisemusest ning hakata süüdlasi otsima väljaspoolt. Selle sama kulunud ämbri otsa astusin ka mina. Taaskord. Mitmendat korda. Sajandat korda... ja tegin lisaks endale, haiget ka neile, kellele seda kõige vähem oleksin soovinud. Võid vaid paar korda arvata, mis tunded mind pärast, oma teiste peale välja elatud paha tuju, valdasid. Otse loomulikult olin veelgi kurvem, sest lisaks mu sees valitsevale segadusele, et midagi ei läinud paremaks, olin asja veelgi halvemaks teinud nii endale kui teistele. Ja uskuge mind, ma olen konflikti vältimise, lahendamise ja ennetamise teooriat lugenud mitmekümnete tundide jagu. Rääkimata situatsioonidest, kus seda teooriat ka praktiseerinud olen, aga ometi kolistasin JÄLLE nende lärmakate ämbrite otsas, sisimas teades, et see pole õige...

Olukord lahenes kenasti ja elu läks igapäevases rööpas edasi, aga sisimas tundsin seekord nii tugevalt ära oma korduva käitumismustri. Mustri, mis ilmutab end suhetes ning mille olen ise aastatega loonud. Enda tegeliku rolli teadvustamine tekitas minus tohutut abitust, mis omakorda ajas vihale. Vihale, et ma ei suuda ületada mõttemalli, millest olen teadlik. Vihane, et teen haiget endale ja oma lähedastele. Vihane, et teised ei ole sellised, et ma ei peaks kunagi vihastama.  Vihane, et viha tunnen, aga väljendada ei suuda. Vihane vihane olemast...

Olen püüdnud ajaga teadlikult õppida viha ohutult väljendama. See tähendab, et ma ei haava sõnadega oma ärritusseisundis teisi, vaid elan seda konstruktiivselt välja. Seni ajani polnud ma võimeline seda tegema, kui sprinteri kiirusel pidurdamatu jooks välja arvata, kuna puudus kontakt iseendaga. Selle pärisosaga, keda ma tegelikult aktsepteerinud polnud. Selle osaga, kes on haavatav, eksiv ning vihastav. Kuniks lugesin Adele Faberi ja Elaine Mazlishi teost "Õed ja vennad rahujalal", kus teise peatüki lõpus toodi välja paradoks, mis väitis ümbersõnastatult, et "Kui nõuda, et lapsed üksteise suhtes häid tundeid tunneksid, siis läbisaamine halveneb. Kui lubada lastel halbu tundeid tunda, siis laste omavaheline läbisaamine paraneb". Paradokside suure austajana tundsin ma peaaegu et füüsiliselt, kuidas raamatust suur ja pehme klounihaamer välja ulatus ning mulle korraliku tuut-tuut saatel otsaette lajatas. Kurikuulus "aha" moment, kus inimest tabab sõnuseletamatu selgus ja sügavam mõistmine.

Mõtled kindlasti, et aga see jutt oli ju lastest, mismoodi see vihaga seotud on? Väga lihtsasti. Tahame me seda või mitte, siis kõik me oleme olnud ebaküpsed lapsed. Mõni on veel keskeaski... aga kõigi meie lugu on erinev. Seetõttu ka mustrid, mille järgi enamus ajast automaatselt talitame. Need lapsepõlvest pärinevad käitumismustrid tulevad meiega kaasa täiskasvanu- ja vajadusel ka raugaikka, kui neid asjatundliku lähenemisega päevavalgusesse ei tooda ega uurita. Mu lahendusmeelne ja veidraid seoseid loov aju tundis aga selles ära midagi, mis aitas mõista, et ma ei saa ealeski oma piiravast mustrist välja, kui ma ei lase täiskasvanud endal neid allasurutud ja eitavaid negatiivseid tundeid tunda. Seni, kuni ma luban endal vaid mõtteliselt "hea inimene" olla, ei saa ma päriselt lõpuni olla hea ega headusele avatud püsida. Hea ei enda ega teiste vastu. Ehk siis paradoksaalsel kombel saan olla parem inimene, kui luban endal, just nimelt mina luban endal teiste hinnangutest sõltumata, olla nendes "halbades tunnetes" ja mõtetes. Elementaarne? Või siiski äkki mitte nii väga.

Mõtle minuga kaasa ja proovi end nüüd panna inimese rolli, keda suures osas peetakse heaks inimeseks. Hea inimese all pean silmas komplekti omadusi, mida peetakse teisele inimesele soosivaks ja meeldivaks. Inimene, kelle puhul on neutraalne nivoo, pisut absoluutse väitena võttes, alati positiivne. Mitte klassikaline "ei saa kurta" neutraalne, vaid positiivne. Kõik on ju hästi, seni kuni probleeme pole, aga mis saab siis, kui ka sel inimesel on elus raske? Kõigil on. Mõnel harvemini, mõnel tihedamini. Raske võib olla näiliselt tühise asja pärast, sest ühe mure võib teise elus olla rõõm, aga "hea inimene" on võimetu seda väljendama. Tunneb sees kogu tunnete möllu, aga välja see ei tule, sest enda loodud sotsiaalne barjäär välistele ootustele vastamiseks on nii tugevalt ees. Hirm saada tõrjutud, hirm saada hüljatud, hirm kaotada kõik hea. Hea, mis on sees ja väljas. Samas pidades enda sisimas pidevat heitlust situatsioonides, kus tõesti inimesed on siiralt su vastu head ja tänulikud, aga ise tunned, et ei vääri seda. Ei vääri, kuna usud, et seni, kuni inimesed pole näinud su "päris" ehk "halba" olemust, siis ei tohi headust vastu võtta ja pikapeale tõmbud eemale, kui võib tekkida oht, et haavatavus ja "pahed" paistavad välja. Samal ajal kiirgad aga üha rohkem ise headust välja, sest otsid tegelikult lunastust, et lubada endal tunda head. Head, mida keelad endale osaks saamast, sest ei luba sisimas olla negatiivne (nt vihane) ning ring kordub üha uuesti ja uuesti. Vahel lõputult, vahel seni, kuni tuleb kriis, vahel seni, kuniks enam vanaviisi edasi minna ei taha.

Ei kõla just väga roosilisena. Umbes nagu suure tööga elu parimasse vormi jõudnud endine kaalujälgija kommipoes - tead küll, kui hea see kõik on, aga võtta ei tohi, sest ise keelad endale maiust. Sellisesse punkti olen ka mina jõudnud, et enam ei taha olla vaid hea inimene. Tahan olla lihtsalt inimene. Inimene, kes on pahur, vihane, ekslik jne, kuid võimeline päriselt tundma seda headust, mis mulle nii paljude armsate inimeste poolt osaks saab. Iga päev. Seda headust, mida olen keelanud endal vastu võtmast, kuid peegeldan igal võimalusel väljapoole, kogu oma südamega, sest tänutunne on nii suur eluteel kohtutud ja senini koos kõndivate inimeste olemasolust. Inimestest, kelle tundmine mind vaimustab, inspireerib ja mis peamine, elu üle mõtisklema paneb. On aeg muutuseks. On aeg hakata nägema, mis on ehe ja mis lihtsalt üks ilus illusioon. Ja ehk suudan ühel hetkel olla lõpuni avatud võimalusele, et mind on päriselt nähtud ja aktsepteeritud, sellisena nagu olen oma haavataval hetkel olnud. 

*

Enne käesoleva aasta sünnipäeva ei adunud ma väga selgelt, mida see juudi juubel päriselt tähendab. Täna ma tean, et seda saabki igaüks defineerida enda jaoks ise. Nii nagu Jeesus alustas oma 33. eluaastal rännakut iseenda tegelikkuse poole, nii teevad seda kõik need, kes selle verstaposti ületavad. Igaüks lihtsalt omamoodi. Julgel sammul, endal süda sees pisut värisemas, kas iseendaks saamise lugu päädib ka selles loos ristilöömisega või siiski mitte? Ma loodan, et mitte, aga edasisest hoolimata usun, et iseendaga rahus elades saab kasvõi iga päev uuena üles tõusta. Sõna otseses ja kaudses mõttes.

Head peatset ülestõusmispüha!