Skip to content

Eksperiment: Cookie monster ilupadi

Lugu sellest, kuidas laiskus pool tööd minu eest tegi.

Mõni aeg tagasi käis mu noorem õde välja projekti idee, mille käigus kogub ta veebruariks kokku kõik Cookie Monsteriga seotud asjad, et need siis oma heale sõbrannale sünnipäevaks kinkida.

Õmblusentusiastina jäi mulle kohe silma üks padi, mille ta võimalike variantide loetelus välja oli toonud. Tugevad mõjutused tulid ilmselt asjaolust, et olin algajate õmbluskursusel just meisterlikult oma esimese diivanipadjaga hakkama saanud. Seega pakkusin end kohe reipalt appi seda meisterdama. Lausa pressisin end appin, kui aus olla, aga õmblusnäpud sügelesid hirmsatmoodi. Sõber optimism kiitis veel takka, et kui raske see ikka olla saab!? (Esimest korda ei pidanud ma oma sõnu sööma. :D)

Alustasin sellest, et tegin kõigepealt natuke taustauuringut, milline see padi olla võiks. Internet, et mitte ületarbida sõna google, oli selles osas õnneks lahke. Leidsin üsna ruttu ühe lihtsa ruudukujulise eksemplari, mis tundus piisavalt jõukohane ka öiseks õmblemiseks. Paar nädalat laiskust, et end kangapoodi viia, kandis aga vilja, sest täiesti juhuslikult leidsin veel juhuslikumalt Lasnamäe ühest Selverist õiges toonis padja. Täiesti ideaalses suurused ja väga soodsa hinnaga (3.80€). Kangapoes oleks kangas ise juba ilmselt kallimaks läinud, kui sobiva üldse leidnud oleksin. 

Igatahes võttis see omakorda pinge täiesti maha, kuigi arvasin, et pean selle padja siiski õmblusest lahti võtma, et sinna masinaga õige nägu peale õmmelda, aga õnneks märkasin ühe järjekordse kapikoristuse käigus, et mul on ühest teisest projektist alles veel vildilehti. Neid saab soetada näiteks Abakhan Fabricsist (ca 2€/tk).

Taaskord möödus enne tükk aega, kuniks täna õhtul hobituppa üsna plaanivabalt sisse astusin ja lihtsalt korraks vildikotti piilusin. Mul polnud plaani sellega üldse veel tegeleda, aga kuna kotist terendasid vastu täpselt need jupid, mida vaimusilmas selle projekti jaoks ette olin kujutanud, siis hakkasin vaikselt otsast nokitsema. Planeeritud õmblusmasina asemel kasutasin lõpuks tavalist nõela ja niidiga õmblemist. Natuke asja lihtsustamiseks ja natuke padja ainulaadsuse tõstmiseks. Sellist teist patja ilmselt enam luua ei õnnestu. Igaks juhuks annan kingiga koos garantiilehe ka, et olen Eesti ainus küpsisekolli padjaparandaja. Ei tea, kas peaks linkedin-is ka staatuse ära muutma… 😀

Sellises tehnikas said kõik detailid üksteise ja omakorda padja külge õmmeldud.

Suurimaks väljakutseks sai tegelikult lõpuks õige suu välja lõikamine. Lisaks olin ühe eksliku pildi järgi talle nina lõiganud, aga seda ei läinud õnneks vaja. Küll aga nikerdasin seda suud tükk aega ja iga hetk kartsin, et nüüd tuleb kuskil loogikaviga ja lõikan sisselõike valetpidi. Sel korral Murphy raudselt magas, sest kõik lõiked tulid õiged ning suu sai üsna autentne.

Vaikselt nokitsedes sain kõik osad padja külge ja üllataval kombel oli see eriti rahustav tegevus, kuigi pidin kõik küpsise šokolaaditäpid ükshaaval õmblema ning isegi niit, mis tavaliselt ALATI enne lõppu otsa saab, lõppes täpselt pärast viimase piste järgset sõlme tegemist. Sedasi mõeldes jääb vaid loota, et nii hästi ja sujuvalt edenev projekt lõpuks sünnipäevalapsele endale ka ikka meeldib või õnnestub see tõesti ilma viperusteta? 

Panen siia kõrvuti inspiratsiooniks kasutatud padja pildi ning lõpptulemuse ja öelge siis teie, kas on sarnane või oleksin pidanud kuskil veel pisut nokitsema. Ise mõtlen vaid, et silmad oleksid pidanud valged olema, aga ajavad ka need kergelt beežid tegelikult asja ära. Ei hakkagi loomulik luitumine kohe silma.

Pärast padja valmis saamist ja õele näitamist, oli ta nii rõõmus ning mina ka ja kuidagi tuli jutuks, et padjal võiks kingisaaja nimi ka kuskil olla. Seejuures erisoove või ettekirjutisi, missugune see välja võiks näha, jäi mu enda otsustada. Sain vaid teada, et kiri võiks olla beebiroosas kirjas.

Mõttes läksin jälle kangapoodi ja valisin sealt õige tooni, kuid sattus jälle kuidagi nii, et astusin paar päeva enne kangapoodi minekut  ühest taaskasutuskeskusest läbi ja enne väljumist piilusin uitmõtte ajel mulineede ning niitide osakonda ja oh üllatust! Sama ootamatult, kui olin leidnud selle padja, oli seal täpselt õiges toonis ja koguses beebiroosa mulinee. Hind naeruväärselt väike ehk 0.80€. Võtsin selle ühes ja lippasin õhtul kiiruga hobituppa.

Alguses mõtlesin, et teen tahaküljele kaunid kalligraafilised tähed ja teksti, aga reaalsustaju jõudis õnneks õigel ajal kohale ja piirdusin oma võimetega ning kasutasin kaunistuseks isekujundatud trükitähti. Õmblemiseks kasutasin tavalist laiasilmaga sokinõela.

Kahjuks on pilt tehtud öösel, nagu mulle kombeks, pärast õmblemise lõpetamist kollase tooniga lambi valgusel, mistõttu mulinee värvitoonid õiged ei tundu, aga reaalsuses olid tähed ilusti beebiroosad.

Tarkus, mida seekordselt eksperimendilt kaasa võtan:

  • lihtsa teadmise, et tark ei torma – lahendused võivad kõige ootamatumatest kohtadest ilmuda ja pool tööd Sinu eest teha.
Please follow and like us:
error
fb-share-icon