Skip to content

Kuidas elevant omale londi sai?

Lugu sellest, kuidas ma erinevaid lastekirjanikke lugedes ühe laheda, kuid väga ebatõenäolise, kokkulangevuse peale sattusin.

Viimane nädal on olnud tõeliselt huvitav – on juhtunud asju, mille esinemistõenäosus just kõige suurem pole. Esiteks võttis minuga pärast 23 aastast pausi ühendust lasteaiaaegne lapsepõlvesõbranna, kellega seoses just mõned päevad enne üht unenägu olin näinud. Säilinud on meil mõlemal teineteisest vaid mälestused lapsepõlvest, eesnimed ning lasteaia fotod, aga ometi suutis ta mu leida ja see on nii põnev!

Ja teine huvitav seik, mis mind täna tabas ja võib öelda, et lausa rabas, puudutab hoopis lugemist. Olen ka siin blogis palju oma lugemislembusest rääkinud ja maininud ka, kui imelised kohad on raamatukogud. Ilmselt on see ka põhjus, miks ma iga natukese aja tagant neis end laadimas käin, sest lihtsalt nii mõnus on raamatukogu külastada.

Ka sel esmaspäeval, kui olin järjekordsed raamatud läbi saanud, kuid tähtaeg polnud veel käes, otsustasin siiski oma sammulugemisringi tegemiseks just sinna minna. Plaan oli olemasolevad raamatud tagastada, aga nagu ikka, ei suutnud ma neist kutsuvaist riiuleist kõrvale vaadata ja pidin ka lasteosakonda sisse astuma, et Pisipreilile vahelduseks uusi unejutte laenutada. Pigem küll endale, sest tema tahaks iga õhtu seda sama karude muinasjuttu kuulata, aga et ma ise lugemise ajal magama ei jääks, siis jalutasin üsna sihitult riiulite vahel ringi. Otsisin midagi, aga täpselt ei teadnudki mida.

Sedasi riiulite vahel ja raamatute selgasid paitades leidsin lõpuks neli raamatut, mis kõnetasid ja kaks nendest on selle postituse põhjuseks. Laenutasin juttude tõttu Lotte autori Andrus Kiviräha teose “Karneval ja kartulisalat” ning peamiselt piltide ja lühikeste jutupilvede tõttu Mowgli autori Rudyard Kiplingu teose “Just nii jutud“.  Mõlemat autorit ma teadsin juba enne, kuid kuni eilseni polnud nende konkreetsete raamatute kohta midagi kuulnud.

Õhtul asusin huviga Pisipreilile mõlemat raamatut ette lugema. Kiplingu raamatut vaatasime koos, kuna seal oli rohkelt pilte ja ta sai mu süles neid kommenteerida, kuid Kiviräha teoseni jõudsime unejutu ajal. Lugesin talle kaks lugu, millest üks rääkis laste sünnipäevapeost ja teine õiglasest tolmuimejast, kes kodu koristamise ajal diivani alt ühe lasteraamatu leidis ning innustunult seda lugema asus. Diivani alt leitud raamatus oli juttu uudishimulikust pisikesest elevandipojast, kellele meeldis väga palju küsimusi esitada. Ühel päeval läkski ta krokodilli juurde, kelle käest tahtis teada, mida too lõunaks sööb. Suure isuga krokodill ei jätnud elevandipoja naiivsust kasutamata ning haaras selle peale tal ninast kinni, et suutäis alla neelata. Imekombel pääses elevandipoeg ta haardest lahti, kuid elevandipoja armas nöbinina oli muutunud pikaks londiks. Sellega elevandi lugu lõppes, kuid õiglane tolmuimeja sõitis kiusajale Aafrikasse kohta kätte näitama ning naases lõpuks selle sama krokodilli nahaga, millest Eesti lapsed palju rõõmu said. Sellega lõppes Kiviräha jutustus ja me sättisime end samuti magama ära.

Täna lõunal võtsin jälle samad raamatud ette, kuid sel korral lugesin Pisipreilile edasi Kiviräha teost ning hiljem omakeskis Kiplingu omi. Minu üllatus oli suur, kui järsku avastasin jutu “Elevandilaps” ja see algas lausetega “Elevandilaps on armas küll ja nina oli tal korralik nöps, kuid muidu see laps oli tõeline rüblik, keda paiks ei peetud mitte üks teps.” ja jätkub see džungliloomade nurinaga uudishimulikust elevandipojast, kes liiga palju päris. Edasi läks aga lugu sedasi, et peategelane kõndis krokodilli juurde ja küsis, mida too lõunaks sööb. Võite juba eelneva põhjal arvata, mis oli vastuseks. 🙂 Eks ikka elevandipoegi ning haaras tal ninast ja sakutas nii kaua, kuniks nöbininast pikk lont sai. Seekord pääses elevant tänu maole, kes teda puu küljes kinni hoidis. Hiljem pilte vaadates avastasin, et ka Kiviräha raamatus on pilt sellest tõmbamisest, kuid seal on hoopis kolmas kõrvaltegelane punane lind, mitte madu. Sel hetkel lõi mul pirni põlema, et olen seda juttu ju justkui juba kuskil näinud ning ei läinud kaua aega, kuniks kaks otsa kokku viisin.

Väike kontroll päädis võiduka avastusega, et tõesti viitab meie kohalik kirjanik 1902. aastal oma tütrele unejuttudeks kirjutatud maailmakuulsa kirjaniku lühilugudele. Sellist refereerimist on kindlasti ka teised kirjanikud aja jooksul praktiseerinud, aga tõenäosus, et ma juhuslikult raamatukogus jalutades laenutan kaks raamatut, milles üks viitab teisele, on ikka kaduvväike. Huvitav, et ma siis neid just paralleelselt lugema asusin. Tavaliselt loen lasteraamatuid ühekaupa.

Lisan siia ka pildimaterjali, et selle lõbusa seiga kohta ka fotomälestus jääks. Lisaks saavad huvilised siis ise ka järele vaadata, et nendel lehekülgedel sellised lood tõesti on. Ma ise ilmselt läheks küll ja uuriks järele. 😀

Andrus Kiviräha “Karneval ja kartulisalat” teine lugu “Õiglane tolmuimeja” lk 10 alumine lõik jutustab pildil all paremal olevast raamatust juttu ringi:

Ja Rudyard Kiplingu  “Just nii jutud” neljas lugu “Elevandilaps” lk 57, kus krokodill elevandipoja oma hambusse on haaranud:

Kokkuvõttev pilt, kus mõlemad raamatud sama olukorda kujutavad, ainult et üks on juturaamatus olev lasteraamat ja teine originaal sellest juturaamatust.  Huvitav tähelepanek on seejuures asjaolu, et ühes raamatus on abiline punane lind ja teises sama tooni madu:

Nauditavaid lugemiselamusi!

Please follow and like us:
error
fb-share-icon