Kuueksperiment: mai

Lugu sellest, kuidas ma kuueesmärgiks seatud liikumist väga mitmetähenduslikult võtsin.

Iga ettevõtmise alustamisega käib kaasas mõte, kas suudan ikka endale seatud eesmärke ka päriselt täita või olen lati liialt kõrgele sättinud. Sel korral oli mu suurim eesmärk tähistada liikumiskuud ehk alustada uuesti regulaarsema sportimise või liikumisega. Eesmärki püstitades oli mõte taaselustada regulaarne jooksu, kõndimise ja rattasõidurutiin. Selleks sai juba aprillis ratas töökorda seatud ning end Maijooksule kirja pandud. Huvitaval kombel oli ka #Kogumispäeviku miniväljakutseks just liikumise soodustamine ehk autovaba aja võtmine. 

Minu kuu osutus aga pisut erinevamaks sellest, mida olin plaaninud:

• Regulaarseid jalutuskäike mul siiski taasennistada ei õnnestunud, KUID ma suutsin end ka halvast ilmast hoolimata paaril korral üllatada ning teha spontaanseid 10000 sammu kõndimisi. Rattaga see kuu sõitma ei jõudnudki, kuna suutsin end Pisipreiliga mängides kuskilt ära tõmmata, nii et igasugune liigne aktiivsus paariks nädalaks hoopis rahulikuma kulgemise tingis.

• Käisin Maijooksul! Selle sammu või päris mitme pärast olen ma tegelikult enda üle väga uhke, sest ületasin taaskord enda jaoks mugavustsooni. Esiteks käisin Maijooksul üksi, kuigi tean, et rajal oli rohkem kui mitu tuttavat nägu samal ajal kaasa sportimas. Huvitaval kombel kohtasin aga hoopis teisi inimesi nooruspõlvest, kelle nägemine nii palju huvitavaid mõtteid pähe tõi. Kuna telefoni akut oli enne starti minemist üsna vähe järel, siis pidin audioraamatu kuulamisest loobuma, aga see andis omakorda mõnusa aja, kus lihtsalt olla üdini sportimise sees. Teiseks olin hommikul kõhu liiga täis söönud ning eesootavad 7km tundusid pärast rahulikumat perioodi isegi natuke hirmutavad. Õnneks selgus, et esimesed kaks kilomeetrit olid sellised, kus otsisin oma sammu, pärast mida kulgesin üsna reipalt kogu raja läbi. Tee peal sai paari inimesega vesteldud ning plaastreidki pakutud, nii et õnnestus ka üldisest ürituse melust osa saada. Preemiaks oli hea enesetunne, Ott Leplandi siidise häälega kontsert ning pannkoogid. Mis nii elul viga. 🙂 Eriline boonus oli muidugi see, et koju jõudmise ajaks olin maha kõndinud juba ligi 13 km, aga peale varajase unisuse muid vaevusi kõndimisest ei tekkinudki samal ega järgnevatel päevadel.
• Suutsin see kuu paar korda Pisipreiliga võimlemas ja ujumas käia ehk kaudselt ka muul viisil end pisut liigutada. Ujumine oli seejuures meile mõlemale ilmselt täielik lõõgastus, sest vees sain end ka ise mitmel korral meritähe moodi hõljuma lasta. Samas kui võimlemas ma üsna higisena lõpuks saalist välja sain, sest Pisipreili aktiivsusest tulenevalt täitsa korralik koormus peal oli. Aga see pole kindlasti koht, kus kurdaksin – igasugune toonus ja õnnehormoonid on väga oodatud ja teretulnud 

• Seda ei saa küll eraldi liikumise alla liigitada, aga ajaloo huvides paneksin kirja ikkagi, et üle pika aja veetsime väga palju aega õues. Iga vähegi ilusama ilmaga nautisime väljas olemist nii päeval kui õhtul, nii et sisuliselt käisime kodus vaid söömas ja magamas. Vahepeal sai õues söödud ka. Vahva oli ka Pisipreili igahommikune elevus, kui kõht vähegi täis hakkas saama ja ta juba kilkas “Lähme õue!”. Meenutas seda aega, kui ise väike olin ja iga hommik välja silkasin, et õhtuhämaras mullaste jalgade ning päevitunud jumega kodusolijaid tervitada. Mul on hea meel, et ka Pisipreili sedamoodi õues mängib ning sellest rõõmu oskab tunda
• Liikumise poole pealt õnnestus Pisipreiliga kohe kuu alguses ka linnast väljas käia ning külastada minu lapsepõlvekodu ema juures. Maal käimine on iga kord nagu tõeline puhkus. Sain selle kolme päevaga nii suure annuse rõõmu ja pealehakkamist, nagu oleksin nädal aega kuskil soojamaa reisil käinud. Väga mõnus patareide laadimine
• #Kogumispäeviku liikumiskuu miniväljakutse kukkusin ma muidugi läbi, sest eesmärk oli vältida auto kasutamist ning eelistada mõnd muud liikumisviisi, aga kogu maikuu vältel sattus nii, et kõik sõidud justnimelt autoga tegin. Ise veel muigasin omakeskis, et kuidas ma siis seekord nii tagurpidi Antsuks sattusin
• Viimane liikumisega seotud punkt on see, et suutsin siiski taaselustada oma armsa rituaali, et käin vahepeal ka kuskil kohvikus end poputamas. Sel korral suutsin lausa kaks korda end välja premeerima viia ning olin juba unustanud, kui mõnus see väike mõttehetk iseendaga võib olla. Nüüd olengi vähemalt korra nädalas ikkagi täiesti teadlikult võtnud ühe õhtu, et iseendaga kvaliteetaega veeta. Esimene kord sain palju kasulikke asju tehtud ning ühtlasi ka ühe blogipostituse, teisel korral retuusid valmis õmmelda, kolmandal korral käia raamatukogus ja sel nädalal lugeda sisuliselt ühe hingetõmbega läbi pool raamatut. Seejuures poetada lugemise käigus ka mõne pisara, sest raamatusse sisseelamine oli nii sügav.

Sellega mu liikumissaavutused lõpevad, aga see kuu sai nii mõndagi muud korda saadetud. Nagu näiteks:

• Veetsin 18. mai päeva Eesti Blogijate Instagrammi kontol ja kajastasin seal pisut oma tegemisi. Selleks, et vahvad toimetused päris kaduma ei läheks, siis tegin sellest ka pisikese kokkuvõte siin blogis. See kogemus oli päris õpetlik just selles osas, kuidas suhelda laiema lugejaskonnaga ning kuidas jagada oma seikasid, kui muidu olen loomult pigem eraelu osas privaatsust eelistav. Aga lõpuks lahenes kuidagi kõik ikkagi nii, et kaasaelav seltskond oli väga sõbralik ja sai mitmeid huvitavaid teemasid läbi arutada ning samal ajal omandada uusi võtteid ja oskusi instagrammi kasutamiseks.
• Kohtusin inimestega, keda pole juba tükk aega näinud. Oli väga tore näha, kuidas aeg on inimesi vorminud ja mind kaasa arvatud. Kohtumised olid sügavamad ja ehedamad kui kunagi varem ja paljas mõte sellest teeb südame seest soojaks. Olen väga tänulik kõikide nende avatud vestluste eest.

• Sain Pisipreilile uued retuusid valmis õmmeldud, mille kajastamiseni peatselt ka jõuan. Huvitav on see, et kasutasin sama kangast ja lipsumaterjali, mis kunagi varasemal ajal, kui talle väiksemaid retuuse tegin ja kuigi kujutasin ette, et need tulevad sama kvaliteetsed kui poest ostetud, siis suutsin ikka mingeid takistusi tee peal kohata. Õmblemise juures ei tohiks see mind enam üllatada, aga väikse muige toob näole ikka. Põhjustest saab lugeda ilmselt järgmisest postitusest.
• Osalesime Pisipreiliga ühel tõeliselt ägedal mängumaja kokkumonteerimise ja transpordi talgupäeval, kuigi meie panus sellesse ettevõtmisse oli rohkem ülihea rabarberi-kohupiimakoogi söömine kui ehitamine, aga moraalselt olime kohal. Lisaks on meil nüüd hoovis vahva mängumaja, kus nii suurtel kui väikestel lastel tore on oma fantaasiat elavdada ja uusi rollimänge mängida.
• Vähendasin vahepeal oma sotsiaalmeedia kasutust, kuigi ilmselt vähenes see ilusate ilmade tõttu paratamatult, kuid pean tunnistama, et see väike paast mõjus üsna hästi. Sai tegeleda asjadega, mis on ammu ootel olnud või siis vastupidi mitte midagi teha. Tundub, et praktiseerin seda järgnevatel suvekuudel veel rohkesti.
• Ja loomulikult lugesin taaskord. Sain läbi 4 raamatut ja ühe 70 leheküljelise lõputöö. Rääkimata viimase aja lugemisridade arvu kasvamist uute avastatud blogide sisusse süüvimisel. Olen siiani hämmingus, kui kvaliteetset lugemisvara pakub Eesti blogimaastik. Väga inspireeriv.
• Teisalt pisut tõsisema nurga alt vaadates on Eesti blogimaastik üsna intriige täis. Peaaegu iga nädal on mõni suurem blogigigant kellelgi hambus või järab ise parajasti kedagi. Sel korral ei suutnud ma enam kõrvaltvaatajaks jääda ning teavitasin küberkiusamisest ka veebikonstaablit. Otsustasin, et ei jää enam passiivseks ekraanitaguseks peavangutajaks ning võtsin ette konkreetsed sammud olukorra tõkestamiseks. Kahjuks ei viinud see soovitud lahenduseni – kolmanda osapoole laimamiseks kirjutatud postitust maha ei võetud ja seaduse silmis jõuorganitel alust sekkimiseks polnud, kuid vähemalt on hea teada, et Eestis selline teavitussüsteem olemas on ning seal Sinu üleskutsega ka sisuliselt tegeletakse. Kui Sind mingil viisil kübermaailmas kiusatakse või märkad teiste poolt kellegi suunas kiusamist, siis ära kõhkle ühendust võtta Eesti tegutsevate veebikonstaablitega. See võib aidata kiusajat piisavalt ehmatada, kiusamist tõkestada või sellele ka reaalse karistuse saamiseni viia. Kübermaailma kiusamised ei ole arvutimäng, kus keegi viga ei saa, nii et ei maksa alahinnata internetis tehtavaid väärtegusid. Astu nõrgema kaitseks välja! Selguse huvides ütlen ära, et mina olin konfliktiväline, nii et analoogiat kasutades oleksin justkui tänaval kakelnud võõrastele pealtvaatajana politsei kutsunud, et asja eskaleerumist vähendada.
• Käisime Europarlamendi hääletamisel. Pisipreili sai isegi issiga kabiini kaasa minna. Naersin veel üle õla, et seadusega ei tohi erapooletu valiku tagamiseks valimiskabiinis rohkem kui üks inimene viibida, aga komisjonitädid said õnneks naljast aru. 😀

Sellega tõmban nüüd mai tegemistele joone alla, kuigi kindlasti unustasin midagi asjalikku. Uueks kuuks on eesmärk võetud mõne seninägematu asja proovimine või koha külastamine. Kõlab huvitavalt ja kuu plaane vaadates on see ilmselt üsna reaalne täituma, aga samas jätan võimalused avatuks, et mõni ilus üllatus kuskil end ilmutada saaks. Samal ajal olen enda jaoks välja mõelnud juba paar eesmärki, mida tahaksin saavutada:

• Õmmelda – Pisipreilile uued retuusid veel lisaks või proovida valmis saada Härrale mõeldud linased püksid ja pluus, mis mul lõikena kapis ammu ootel on. Eks näis, mis ilmataat mu plaanidest arvab.
• Tegeleda iseeneda poputamisega – näiteks külastada SPAd ja/või juurutada igapäevasesse kavasse mõni uus rituaal, millega endas head enesetunnet esile kutsuda. Näiteks on üks mõte üles kirjutada 100 asja, mida enda juures inimesena hindan. Tundub päris põnev väljakutse ja korralik eneseanalüüs, sest esimese hooga arvan, et seda sadat ühe mõttelennuga kirja ei saa. 😀 Proovi Sina ka ja anna teada, mitmenda punkti juures mõtteseisak tuli.
• Loobuda suuremal määral rafineeritud suhkru ja sellega valmistatud toidu söömisest. Mai oli selles osas üsna karm, et sõin sel kuul ülemäära palju magusat. Selle nädala algusest püüan valge suhkruga toodeta tarbimist piirata, sest täielikult välistamine pole hetkel mõeldav ega ka väga reaalne.
• Osaleda Eesti Blogiauhindade galal. Sellest kogemusest kirjutan ka pikema postituse, sest sinna kandideerimine on mitmes mõttes vägagi silmiavav teekond olnud. Küll aga on täna, mai viimasel päeval, veel võimalus mulle või mõnele teisele vahvale kirjutajale oma hääl anda! 

Praegu siis sellised muljed ja mõtted. Varsti on pool aastat eesmärke täidetud ja blogi peetud. Siis saab vast mõne huvitavama kokkuvõtva mõtiskluse jälle kirja panna. Seniks aga ilusat peatse suve tulekut!