Eksperiment: Pisipreili mängulaua kujundus

Lugu sellest, kuidas Pisipreili kunstilembus kuidagi paberil ei tahtnud püsida ehk mängulaua katte vahetus kolmes vaatuses.

Eelmise aasta suvel otsustasin, et on aeg Pisipreilile väike laud soetada, millel tal oleks võimalik natuke piiritletumalt ja toolil istudes oma mänge mängida. Kaudselt oli see püüd ta üle kogu korteri ulatuvat mänguplatsi ohjata ning nüüd, peaaegu pool aastat hiljem, saan öelda, et asi on märgatavalt paranenud. Samas on ka Pisipreili kõvasti kasvanud, nii et ehk pole sel muutusel lauaga üldse mingit pistmist. Lõppkokkuvõttes pole see enam niiväga oluline ka. Peaasi, et saaks toas astuda, ilma et mõni mänguasi talla all “massaaži” teeks.

Lauda välja valides oli mul aimdus, et väga kaua see kaunina ei püsi, mistõttu tundus liigne raha paigutamine sellesse projekti halb mõte. Laud sai lõpuks valitud IKEAst ning tänu sõpradele sain selle ilusti vahendajateta väga hea hinnaga kätte. Nagu pildilt on näha, siis originaalis on laud koos kahe tooliga valge katte ning männipuiduga. Seda nähes tundus mulle kohe, et see Pisipreilile ilmselt lihtsalt ühe suure valge paberina näib ja ma ei pidanud eksima.

I vaatus – lauakatte vahetus 10. augustil 2018

Pärast esimest einestus- ja mängukatset laua taga sättisin sammud ehituspoodi. Läksin sinna otsima kilet, kuid leidsin tapeediosakonnast hoopis kleebitavad tapeedid. Kirjade järgi olid need eemaldatavad ja kasutatud polnud kanget liimi. Valik võttis silme eest kirjuks, kuid Pisipreili lauale tundus öökullidega valik lõpuks kõige armsam (hinnakulu oli 10.95€):

Uue kleebisega koju tõtates jäi vaid lapse uneaega oodata ja saingi meisterdama hakata. IKEA mööbel on kõik nii lihtsasti kokku pandav, et katete lahti monteerimine eriline vaev polnud. Esimene takistus tekkis alles sellega, et kleebis oli just täpselt natuke kitsam kui laua laius. Lootsin küll, et saan ühes tükis katte peale, aga tuli ikkagi hakata improviseerima. Lõpuks panin kaks rida lihtsalt silma järgi vaadates kõige paremini sobitades paika. Toolid said õnneks ilusad ühtlased. Liim seejuures kange tõesti ei tundunud ja sain kleebist korduvalt ringi sättida, enne kui lõpplahendusega rahule jäin.

• 

• 

Tundus, et ilus elu armsa lauakattega saab nüüd alata. Umbes täpselt ühe laua katmise jagu jäi materjali veel ka järele, nii et lugesin projekti üsna rahuliku südamega lõppenuks.

II vaatus – lauakatte teine vahetus 13. septembril 2018

Ohoo! Vot see oli nüüd mulle endalegi üllatuseks, et teine vahetus ainult kuu aega hiljem oli. 😀 Arvasin, et laud pidas ikka mõned kuud vastu, aga tundub, et Pisipreili teostatud pliiatsite stressitestiks kulus oodatust oluliselt vähem aega. Igatahes nägi 13. septembri õhtuks üks toolidest ja laud välja selline:

• 

• 

Mis siis muud, kui kruvisin katted jälle lahti ning hakkasin “kergesti eemaldatavat” katet tõmbama. Aeg või niiskus või mõlemad olid aga teinud oma töö, sest väga ebaühtlaste laikutena jäi liim lauakatte külge kinni. Eemaldada seda ei õnnestunud, nii et kleebiseta jätkata polnud enam kuidagi võimalik. Alustasin sel korral lauapealse vahetusest, sest polnud kindel, kas toolidele materjali piisavalt jagub. Lõpuks saidki toolid pisut lapilised, kuna pidin jupid mitmest tükist kokku sobitama, aga välimus oli kogu komplektil koheselt värskem:

Lugesin optimistlikult projekti taaskord õnnestunuks ning imetlesime kõik värskelt uuenduskuuri läbinud toole ja lauda.

Samal ajal hakkas mind aga üha tugevamalt häirima puidule joonistatud pliiatsite jäljed, kuid kuna neid oli esialgu veel vähe, siis lükkasin suurema hooldustöö tulevikku. Lootsin, et “palun joonista paberi peale” mantra korrutamine mitmeid kordi päevas on piisav, et sodimisepideemiat takistada. Nagu alguses mainitud sai, siis on ka kolmas vaatus, mistõttu võib eeldada, et ega see korrutamine päris nii mõjusalt ei möödunud….

… otse vastupidi. Lühikese perioodi järel hakkas Pisipreili hoopis lauanurki, lauajalgu ja -ääri eriti tugevalt täis joonistama. Puidu nühkimisest lapiga siinkohal kasu polnud, sest see määris pestavad pliiatsid ainult veel rohkem puidu peale laiali. Kodus peetud jõulupeol sai laud kuhjaga ka kirevaid kleepse kaunistuseks juurde, nii et lõpuks nägi see välja nagu ehteis jõulupuu.

Vaatepilt mulle kuigi meelt mööda polnud, aga sain samas ka aru, et enne pole mõtet uut korrastust tegema hakata, kui saab kuidagi Pisipreilile selgeks tehtud, et joonistamiseks on paber, aga mitte laud. Mingis mõttes sain temast aru, sest see armsate öökullidega valge laud tundus ka mulle nagu suur valge paber, kuhu oli keegi juba midagi lihtsalt ette joonistanud. Natuke nuputamist ja lõpuks jõudsin kolme lähenemiseni, millel näib tänini püsiv mõju olevat:

• Esimese asjana otsustasin Pisipreili olemasolevad pildid riputada seinale, nagu kunstigaleriis. Eesmärk oli anda lapsele signaal, et tema paberile tehtud joonistused on väärtuslikud. Seda kollektsiooni imetleme kõik igapäevaselt hea meelega ja Pisipreili toob vahel ise mõne kunstiteose, mida seinale riputada soovib.
• Teise asjana panime kõik pliiatsid talle käeulatusse, kuid klaaspurki. Sedasi saab laps need ise alati kätte, kuid purgi avamiseks peab issi või emme abi paluma, nii et oleme teadlikud, kui tal joonistamishimu peale tuleb ning vajadusel paberilt väljapoole jäävaid kunstilende turvaliselt paberile tagasi suunata.
• Kolmandaks jätkasime järjepidevat “joonistame paberile, mitte mööblile/kangale/jne” kordamist, millest Pisipreili ajapikku ka üha paremini aru oli hakanud saama.

Neid asju tehes oli muutus peatselt märgatav, kuid kritseldusi täis laud tundus samal ajal segadust tekitav, kuna raske on Pisipreilile öelda, et lauale ei joonistata, kui seal varasemad kunstiteosed alles ilutsevad. Ühtlasi otsustasin muutuse teha ka katte valikus ning uue kleebise valida mõne muu värviga kui valge, aga mitte ka liialt tumeda, et toast valgust peegeldatavat heledat pinda mitte kaotada.

III vaatus – lauakatte kolmas vahetus 18. veebruaril 2019

Vahepeal jäi nokitsemisse üsna pikk paus sisse, kuniks ühel päikselisel veebruari päeval asja käsile otsustasin võtta. Eeltööd, nagu uue katte valimine ja lihvpaberi ost, said pisut varem ära tehtud, kuid lõplik lihvimis- ja kleepimistöö jäi 18. veebruarile. Kahjuks oli sel korral ehituspoes kleebitavate tapeetide valik üsna kasin, mistõttu mõtlesin, et proovin mingit tugevamat alternatiivi. Seal samas lähedal rippusid pildi järgi hinnates treppidele mõeldud dekoratiivkleepsud. See oli ka pisut kallim (15€) kui eelmine lahendus, aga kohviubade ning süsimustade katete kõrval ei tundunud see hallil taustal lilleline valik üldse halb. Vastupidi. Need lilled on siiani väga sümpaatsed nii mulle kui Pisipreilile, kes lauda nähes kohe neid noppima ja üle lugema asus.

Laua seisukord oli 18. veebruariks liialdamata väga halb. Lausa nii niru, et Härra mulle juba varem ise lihvpaberit tükkide kaupa koju tooma hakkas, et ma oma nokitsustööga pihta saaksin hakata.

Enne kolmanda vaatuse tööde alustamist nägid laud ja toolid välja sellised:

• 

• 

• 

• 

Mul polnud tegelikult lihvpaberitest väga suurt aimu, enne kui selle projektiga tegelema hakkasin, kuid nüüdse kogemuse pealt tean, et mida väiksem on lihvpaberi pöördel olev number, seda peenema karedusega see on. Näiteks tõi Härra mulle lihvpaberi P120, kuid ise olin poest ostnud P180 numbriga lehe. See tähendas, et Härra toodud paberiga sain hästi maha kõik pindmised mustused ning joonistused, kuid vajasin P180ne karedust, et eemaldada sügavad vaod ning süsimustad triibud. Vahepeal läks paber nühkimisest nii kuumaks, et tundsin, kuidas see kergelt sõrmi kõrvetas, kuigi tegin lihvimist paljakäsi õues olles.

Alustasin kõigepealt toolide lihvimisest, kuna seal tundus esialgu suurem probleem ja töö peituvat. Nendega ühele poole saamise järel oli otsa saanud nii P120 kui P180 lihvpaberi varud ning toimus lühike tööseisak. Õnneks aga mitte motivatsiooniseisak ning juba paar päeva hiljem õnnestus ehituspoest läbi käia ja igaks juhuks kaks lehte P180 lihvpaberit juurde osta.

Järgmisel päeval jätkasin tööd lauaga, mis alguses tundus kõige paremas seisus olevat, kuid suure pinna tõttu kulus selle korrastamiseks märkimisväärne aeg. Lõpuks kroonis mind siiski edu ja puit oli kriimuvaba.

Katte vahetamisel tuli sel korral samuti alustada lauast, et jagada kleebis pinnal ühtlaselt ära. Valisin selleks kolme lilleribaga lahenduse, kuna kahe puhul oleks emmale kummale poole pidanud ühe kitsa riba juurde panema. Toolidel piisas vaid pooleteise laiusest ribaga katmisest. Uue kattekleebise plussiks oli ka see, et selle pöördel oli lõikamiseks ettenähtud ruudustik, mille abil oli täpseid mõõte palju lihtsam välja lõigata. Sai rahulikult mööda sirget joont kääridega sobiva kohani liikuda. Katted peale sätitud, oligi töö valmis.

Kaalusin hetkeks puitu veel täiendavalt vahaga töödelda, kuid mõte vahale tehtud kritseldustest ja nende nühkimisest tundus veelgi suurema tööna, mistõttu jätsin pinnad töötlemata. Lisaks kaalusin ka kriidivärviga pindade üle värvimist, kuid kuna käepärast oli vaid valget tooni, siis igasugune idee lauda valgeks teha, tundus pigem kui punane märklaud kunstilembelise lapse pliiatsitele. Pealegi meeldib mulle väga puidu loomulik toon. Juhul kui see muidugi välja paistab.

Ettenägelikult lõikasin laua mõõtmetes eemaldatava plastikaluse veel lisaks, et lauakatte eluiga pikendada. Seni on mõned veelekked värviraamatuga olnud, kuid tänu plastikkattele püsivaid kahjustusi pole tekkinud.

Pärast kolmandat totaalset muutumist näevad laud ja toolid lõpuks välja sellised:

• 

• 

• 

Olen lõpptulemusega ise väga rahul ja vaadates tänast Pisipreili mängustiili ja toimetamist, siis olen üsna kindel, et seekord püsib ilus välimus kõigi rõõmuks veel tükk aega. 🙂