Skip to content

Kuueksperiment: august

Lugu sellest, kuidas ma endast metslase välja lasin ehk #koriluspäeviku raames suures koguses hoidised, toormoose ning ravimtaimi talveks varusin.

#koriluspäevik

Selle kuu võtmesõna oli korilus ja kõikvõimalike maitsvate hoidiste varundamine talveperioodiks. Kuigi suurema osa pliidi ees vaaritamisest tundus jäävat juulikuusse, siis eneselegi üllatuseks sain augustis veel nii mõndagi soolast ja magusat purki. Augustis pigem purki, kuna jääkapid on head-paremat juba punnis ning marjad, mida sinna panna, oma hooaja juba minetanud.

  • Hetkeline statistika näitab, et talveks on meil moosi- ja hoidistepurke varutud 55 tükki ning nende mahutavus on sildi järgi 385ml. Väike peast arvutus (nali!) näitab, et meil on pisut üle 21 liitri hoidiseid selleks talveks riiulis. Lisaks veel mitme liitri/kilo jagu värsket toormoosi, marju ning hakitud külmutud ürte ja kõrvitsat. Vahepeal pean muidugi tunnistama, et olen juba kaks õunamoosi purki tühjaks söönud hommikupudru peale ja seda mekki on raske unustada, nii et loodan vaid, et selleks ajaks, kui lumi maha sajab, on veel mõni alles ka.
  • Sel kuul lisandus juulis tehtud asjadele mitu purki ploomi, õuna, õuna-astelpaju, õuna-kaneeli, õuna-mustika, õuna-pirni ja verivorsti kõvale ka pohlamoosi. Mu täielik vaimustus ja elevus kuulub seejuures juhustliku katsetamise käigus avastatud õuna-astelpaju kooslusele. Tegin selle moosi suhkruta ja kuigi alguses pelgasin, et astelpaju domineerib liialt, siis õnneks seda ei juhtunud ning maitsed harmoneerusid imehästi. Rääkimata sellest suvepäikeselisest värvist, mille astelpaju moosile andis. Säilitamise küsimuse kirjutan pikemalt lahti #korislupäeviku postituses, kuhu ka põnevamad seigad ja kooslused kirja panen.
  • Lõpuks, kui magusariiulid olid triiki täis ja ideed ka vaikselt otsas, tuli meelde, et põhjus, miks ma sel aastal hoidised üldse augustikuu teemaks olin valinud, oli suur soov ise letšot teha. Meie senine letšohaldjas on olnud mu ema, kellelt ikka mõned korrad talve jooksul hõrgutisi saanud oleme, kuid sel aastal tahtsin ka oma roostes letšokätt uuesti proovile panna. Kunagine kogemus jääb kindlasti oma viie-kuue aasta tagusesse aega, kus pipraga pisut hoogu läksin ja seetõttu kõik purgid sõpradele laiali jagasin, kuid mille maitse mulle siiski täitsa päris tookord tundus. Sellest mälestusest kannustatuna leidsin kiire otsingu järel omale sobiva retsepti ning talust tellitud tomatitega letšo ka pliidile podisema sättisin. Taustaks nii palju, et sel ajal, kui nooremana oma esimese letšopartii tegin, sõin ma üsna maitsetuid asju ja kõik, mis tundus vähe vürtsikam ja piprasem mu lauale ei jõudnud, mistõttu need purgid ka eelmine kord lahkelt laiali jagasin. Ka seekord õnnestus kolmesest partiist üks pisut piprasem teha, aga kujutan ette, et talvel on see just eriti hea soojendaja, nii et läks aga meie talvisesse varasalve hoiule. Minule omaselt on kõik letšod jällegi oma näo ja kohandustega, millest saab pikemalt #korislupäeviku postitusest lugeda.
  • Kui asi juba ette võtta, siis ikka põhjalikult, nii et otsustasime ka oma puuviljakuivatile rohkesti tööd pakkuda ning Härra eestvedamisel on meil nüüd kaks 3L purki kuivatatud martsipane ning valget klaari ka olemas. Need maitsevad ikka uskumatult hästi ja on talvel kindlasti mõnusad ampsud kommi asemel. Instagrammis kuivati saadusi kajastades sain lugejatelt paar huvitavat ja eksootilist mõtet lisaks, mida nüüd septembris äkki realiseerida jõuan. Lisaks tahaks veel kindlasti pirne kuivatada, sest need jäävad veel eriti mõnusad ning natuke sai talviseks jahvatuseks kõrvale pandud ka kibuvitsa- ja pihlakamarju. Nendest tehtud jahusid on hea c-vitamiini doseerimiseks smuutidesse pista. Meie oma eesti superfood ikkagi.
  • Kuidagi ei saa mainimata jätta ka meie hakkaja naabrimehe traditsioonilist sünnipäevapidu, kus ta sel aastal igas vanuses lastele õunamahla tegu otsustas näidata. Selleks raputati valge klaari puu sisuliselt tühjaks, lapsed jooksid kiljudes ja ämbritega puu alla ning igaüks panustas õunanoppimisse, mille järel suure elevusega õunu purustajasse visati ning viimase etapina purustatud mass pressi suruti. Tulemuseks kuldkollane magus õunamahl, millest lapsed oma kõhud nõrkemiseni punni jõid. Minu jaoks oli aga kõige armsam vaatepilt see, kuidas Pisipreili nii innukalt igas etapis osales ning suure entusiasmiga kogu protsessi täie tõsidusega jälgis. Seejuures kuulsin veel nädal aega igal hommikul ja õhtul lugu sellest, kuidas ta Joosepiga õunamahla tegi või suure lootusega jälle tegema hakkab. See siiras rõõm ja kaasatus ongi just see, mis peaks iga lapsepõlve ja #koriluspäeviku juurde kuuluma.

Pika jutu kokkuvõtteks saan öelda, et (juuli-) ja augustikuuga olen ilmselt teinud rohkem moose, hoidiseid ja muid talviseid varumisi kui oma kogu eelneva elu jooksul kokku. Praeguse hooaja põhjal tundub aga, et see polegi nii kontimurdev tegevus kui ette kujutasin, vaid pigem mõnus õhtune askeldus, kui süsteemid on juba välja töötatud ning käpas, nii et ilmselt hakkan aasta-aastalt oma hoidiste tegemist veelgi maitsete osas laiendama. Näiteks on hetkel puudu veel suvikõrvitsaga hoidised, marineeritud kõrvitsakuubikud, mida ma ise ei söö tegelikult ja sellest ilmselt ka nende puudumine, ning marineeritud seened. Oi, kuidas ma tahaks värskelt metsast korjatud marineeritud männiriisikaid ja kukeseeni! Hoian veel optimismi üleval, et ehk saab mõned seened ka algaval seenehooajal purki, aga seni vesistan neile mõeldes.

Muud toimetused

Lisaks moositeole ja letšo keetmisele olin kaunist augustikuust innustatuna ka üsna liikuv ning tegus. Ühest küljest valdas mind tugev pesapunumistuhin, millest teen loodetavasti peatselt ka kasulikke nippe jagava postituse, ning teisalt soov veel võimalikult palju midagi koos teha ja ringi liikuda.

  • Alustades sünnipäevaks saadud vahvatest eesmärkidest, siis pean tunnistama, et kõigi poolaastaks antud asjadeni ma siiski ei jõua, sest näiteks õlivahetuseks on mul kabariidid hetkel liiga suured ning rongireis Narva tundus ka ühel hetkel juba liialt pikk ring, aga sellest hoolimata olin tubli ning suutsin siiski mõned eesmärgid vahepeal täita. Esiteks kirjutada loovkirjutamisformaadis oma armsa õe palvel valmis unejutt “Härra Jonn“. Tore oli üle pika aja sedasi fabtaasiamaailma sukelduda. Teiseks korraldasin Härrale ja Pisipreilile Eesti Taasiseseisvumispäeva pidustuste tähistamiseks eksprompt pikniku rannas. Õnneks oli Härra pidupäevade traditsioonivaimus, st et meie peres saab sünnipäevadel kartulisalatit, eelneval päeval 20. augusti puhul selle juba valmis teinud ning me küpsetasime Pisipreiluga sinna juurde mahlase koogi, mistõttu tundus ideaalse variandina suur podupäeva lõuna hoopis värskes õhus merekohina saatel mööda saata. Selle armsa istumisega läks kirja ka 11. kohal paiknenud “Perepikniku” eesmärgi linnuke ning unejutuga 10. kohal platseerunud “Tee ise muinasjutt” eesmärk.
  • Eesmärkide täitumise kõrval sai palju aega veedetud ka looduses ja seejuures avastasime mitmeid vanu tuttavaid radu, kus Härraga enne Pisipreili sündi akusid laadimas käisime. Üks nendest kohtadest on Tabasalu Matkarada, kus ilusat ümbrust ära kasutades väikese fotosessiooni otsustasime teha. Olen varasemalt Härra pildistamise osas pigem kriitiline olnud, sest mulle on tundunud, et ta “leiab alati üles mu halvimad nurgad”, kuid sel korral õnnestus kõik üleootuste hästi, kuigi kahtlustan, et eelnevad “valed nurgad” rohkem mu poseerimise taga kinni olid kui fotograafi silmades, sest nii kui sellest loobusin, muutusid ka piltide üldmuljed väga armsaks. Pildid on loomulikud ning tabatud enamasti tegutsemise pealt, kuna olime seal vaid oma perega ja sai end pingevabalt tunda. Lisaks olime ka üsna peidetud kohas, mistõttu ilmusid esimesed inimesed välja alles siis, kui olime oma pildid juba tehtud saanud. Julgen seda kanti pildistamiseks igati soovitada, kuna pakub väikese ala peal väga erinevaid looduslikke ja privaatseid taustu meeleolu loomiseks. Ja kui lapsed väsivad, siis leidub seal piisavalt kivikesi ja oksi, millega tükiks ajaks tegevust leida.
  • Teine imeline koht nii looduse, vaadete kui kauni mõisa tõttu on Keila-Joa Mõisapark. Seal korraldatakse palju pulmi ning kogu park on seetõttu ka ilusti hooldatud, kuid samal ajal täis vanu kõrgeid puid, mille vahel jalutades on tunne, et oled vanasse metsa sattunud. Tol päeval oli seal ilusa ilma tõttu ka väga palju inimesi, kuid sellest hoolimata leidus pinke ning nurgakesi, kus omakeskis rohelust nautida ja seda me tegime. Jällegi ilus koht pildistamiseks või ka lihtsalt vee ääres istumiseks ning patareide laadimiseks. Piisavalt lähedal, aga samas nii ilus looduskaunis paik.
  • Kuidagi sattus nii, et august oli üleüldiselt täidetud mitmete pidustustega, niisiis sattusime meiegi näiteks Loomaaia 80. sünnipäevajuubelile. Olgugi, et kohale jõudes ja järjekordi vaadates korra juba koju tagasi mineku peale mõtlesime, siis õnneks me seda ei teinud. Olgugi, et ka kõik majad olid külastajate turvalisuse tagamiseks suletud, saime oma harjumuspäraselt rajalt kõrvale astudes näha loomi, kelle olemasolu ma kuidagi teadvustanud polnudki. Näiteks känguru, ilves või okasssiga. Mõnda neist ma polnudki seni üldse loomaaias kohanud ja need ootamatud kohtumised tõid palju rõõmu. Tagasiteel nägime ka raamatukogubussi, mis oli sinna tutvustavat päeva tulnud tegema ja mina, va raamatukoi, ei suutnud sinna sisse astumata kuidagi mööda minna. Ei pidanud ma pettuma ses sammus ka sel korral, sest juba bussi sisse astudes tervitas meid sooja naeratusega raamatukogutädi, kes Pisipreilit nähes kohe lasteraamatunurga asukoha ette näitas ning ka suurematele soovitusi jagas. Ajasin temaga seal tükk aega juttu, kuniks äramineku eel Pisipreili oma esimese raamatukogubussi laenutuse sooritas ja “Maša ja karu” piltidega teose koju kaasa laenutas. Mäletan nii soojalt enda lapsepõlveaegseid raamatukoguskäimisi, mistõttu on tore näha, et ka Pisipreili jaoks on raamatukogu koht, kus alati midagi huvitavat lugeda leiab. Tavaliselt esitab ta mulle raamatukokku minnes ka omad soovid, nii et seekord sai ta kohe päris ise laenujataga kontakti astudes vahetuse tehtud. Loodetavasti on see vaid algus pikemale sõprusele raamatukogudega.
  • Sellele eelneval päeval käisime mu ema ja õdedega veel ka kodukandi ehk Kristiine hoovikohvikute päeval. Alguses oli plaan külastada vaid paari kohalikku kohta, aga kuna ilm oli nii ilus ja jalutada tore, siis lõpuks külastasime kokku 13. kohvikut, millest mõni sümpatiseeris rohkem ja mõni vähem, aga suures plaanis on see üritus aastatega ikka märgatavalt laiemaks ning toredamaks muutunud. Rääkimata hõrgutistest, mida iga omanäoline kohvik pakkus. Mu lemmik oli vähemagus ploomikook ja läätse-tomatisupp. Neist pilti pole, sest asusin kohe söömise kallale. Pildil olev pannkook viis ka muidugi keele alla!
Kodused pannkoogid maasikatoormoosi ja mustikatega, aga nagu pildilt näha võib, siis on üks väike käsi sinised marjad juba kõik nahka pistnud
  • Kõikide nende ringitoimetamiste ning askeldamiste kõrval pean tunnistama, et olin üsna kehv raamatukoi sel kuul ning piirdusin nelja teosega. Samas alustasin kahte uut raamatut, millest üks on juba üle poole loetud ja teine 1/3 peal, nii et september tõotab tulla selles vallas pisut viljakam. Ühtlasi otsustasin teha eesmärkide plaanis väikese vangerduse ning asjaolusid arvestades õppimise kuu asemel hoopis klassikalise kirjanduse lugemise kuu teha. See tähendab, et lisaks populaarteaduslikule või kaasajakirjandusele loen läbi ka vähemalt ühe klassikalise teose. Ma võtsin asja natuke laiemalt ette ning hetkel on plaan lugeda läbi Tõe ja Õiguse osad või noh, vähemalt algust teha. Seejuures on üllatavalt keeruliseks osutunud 1. osa paberkujul saamine, kuna Tallinna raamatukogudes seda pole ja naabrite kodusest raamatukogust näiteks on ka just esimene osa rändama läinud. Seega pean ilmselt leppima ellu-s oleva digitaalse formaadiga, kuid õnneks on järgmised juba paberkujul olemas. Juhul, kui kellelgi on esimene osa kodus siiski olemas ja saab seda mulle laenata, siis olen pakkumisele avatud. 🙂 Nagu just selgus, siis on ka Raamatuvahetuses esimene osa saadaval ja saan vajadusel ka sealt endale ühe eksemplari tellida. Juhuu! – Uuendus 06.09.2019: tänaseid päevaplaane tehes otsustasin raamatu siiski tellida, kuid uitmõtte raames võtsin ka Keskraamatukogu estri kataloogi uuesti ette ja suur oli minu üllatus, kui oma kodule üsna lähedal asuvast haruraamatukogust paberkujul esimese osa leidsin! Seadsime kohe Pisipreiliga sammud raamatukokku ning meie retk oli igati edukas. Leidsime mõlemad omale midagi põnevat lugemiseks. Naljakas oli muidugi see, et samal ajal oli ka Tiina sarnasel missioonil olnud ning ootas meid oma ema juurest toodud eksemplariga koduuksel. Nüüd on mul lausa kaks teost, mida lugeda, kuigi ühes on pildid ning see on veel läbilugemata, mistõttu mu eelistus ilmselt juba paigas on, kumba innukalt lugema asun.
  • Panen seekord siia ka kaks raamatusoovitust, mida ise augustis lugesin ja nautisin: Jaak Roosaare “Rikkaks saamise õpik” on täpselt nii lihtsalt, kaasahaaravalt ja detailselt kirjutatud raamat, mille võiks iga inimene nö finantshügieeni mõttes korra läbi lugeda. Sealloetu ei kohusta kohe investeerimismaailma sukelduma, kuid annab häid näiteid ja ideid, kuidas ka väikese sissetuleku juures oma mõtteviisi ning harjumusi rahaga ümber käimisel muuta. Teine, silmaringi avardav ning pisarakiskuja tüüpi raamat on Jane Paberit sulest #ükskilihaseiliigu teos, mis räägib esimesest Eesti inimesest, kes Šveitsis ATS haiguse tõttu abistatud enesetapu lasi teha. Seejuures ei tekita kurbust mitte autori haigusest niiväga lugemine, vaid sisse tekkiv karjuv ebaõigluse tunne, kuidas nii särav ja karismaatiline inimene sellise saatuse kaudu liigvara lahkuma pidi. Raamat on kirjutatud sarkasmikastmes vürtsitatult, nii et naerda saab ka päris palju, kui nüüd jäi mulje, et see ainult väga tõsine lugemine on. Mõlemad teosed on ellu.keskraamatukogu.ee keskkonnas laenutuseks saadaval.
  • #Kogumispäeviku vallas ei olnud mul sel kuul väga palju kaasamõtlemist tarvis teha, kuna Pisipreili veel lasteaeda ei lähe ning kooli meist ka kumbki ei astunud, mistõttu keskendusin hoopis enda riidekapi korrastusele ning mõningate asjade müümisele. Lisaks sain taaskord Raamatuvahetuses ühele teosele uue kodu leitud ja paar tükki omakorda kodustatud.
  • Lisaks ei saa kuidagi mainimata jätta, et mind valdas sel kuul suur üleüldine küpsetustuhin. Proovisin hoolega uusi koogiretsepte ja osalesin isegi ühel Instagrammi toidutegemise väljakutsel. Selleks meisterdasin lihtsal muretaignapõhjal kukeseene-juustu lahtisepiruka. Lisaks avastasin enda jaoks maailma lihtsaima jahuvaba marja-mannakoogi, mille mahlasusega on raske võistelda ja tegin ka lihtsalt mustikamuffineid ning paaril korral vaarika-kohupiimakooki, mis praegugi isu peale ajavad.
  • Sportimine/liikumine on hetkel piirdunud vaid tavapäraste jalutusringidega, ülalmainitud külastustega ja Pisipreili õueringidega, tänu millele päris passiivseks veel muutunud pole, kuigi uni viimasel ajal korralikult kandadele astub.

Igal juhul jäin augustiga väga rahule ja saan kuu igati edukaks lugeda. Kahju on ainult sellest, et kirjutamiseni väga jõudnud pole, kuna peas keerleb juba mõnda aega paar postituse teemat, mida kajastada tahan, aga ehk saan siiski tasa ja targu ühel hetkel ka nendega järje peale.

Seniks aga kaunist septembrit!

Please follow and like us:
error
fb-share-icon