Skip to content

Kuueksperiment: aprill

Lugu sellest, kuidas üks aastaring edukalt täitus ning seda vääriliselt tähistatud sai.

Aprill oli postituste mõttes üsna vaikne kuu. Mingis mõttes oli see ka minu jaoks üldiselt vaikne kuu, mis tähendab, et olin rohkem endasse süüvinud kui tavaliselt. Sellest hoolimata sai ka aprillis nii mõndagi korda saadetud, k.a eesmärk, mille aasta alguses endale sättinud olin.

Seekordseks kuu eesmärgiks oli korraldada endale ja Pisipreilile sünnipäev mõnel looduskesksel või muul hubasel moel. Olgugi, et ilm soosis looduses sünnipäeva pidamist igati, ei riskinud ma sel korral inimesi siiski linnast välja kuskile looduskaunisse kohta meelitada. Eriti kui arvestada, et paljud kutsutud külalised kas haiguste või pika nädalavahetuse tõttu niigi linnast eemale olid läinud.

Selle asemel veetsime sünnipäeva aga hoopis kahes osas. Hommikune pidu, mis toimus Must Valges foto- ja mängustuudios ning õhtune osa, kus vaprad hõimlased meie hubases pesas sauna-, grilli- ja jutustamisõhtule veel pikemalt peatuma jäid. Tegelikkuses läks sünnipäevapidu edasi veel ka pühapäeval ning üksikuid külalisi nägime veel ka esmaspäeval, nii et võib julgelt öelda, et 33. eluaasta täitumise puhul sai kolm päeva jutti sünnipäeva tähistada. 😀 See on kindlasti aegade kõige pikemalt kestnud sünnipäeva tähistamise rekord.

See tähendab, et seatud eesmärgi esimene osa sai täidetud – sünnipäev on maha peetud ja kuigi me loodusesse ei jõudnud, siis tunnen, et hubasuse eest saab nii mängutuba kui õhtune istumine kindlasti ühe rasvase linnukese kirja. Mängutuba oli selgelt teistest eristuv, hea planeeringuga, mõnusalt valgusküllane, mitmekülgsete mängudega armas koht, kus leidus tegevust nii suurtele kui väikestele. Lisaks oli meie valitud paketis tunniks ajaks kogu melu jäädvustamas fotograaf Kristiina, mistõttu jääb nii endale kui kõigile külalistele üritusest mälestuseks ka kaunid fotod.

Rääkimata maitsvatest söökidest, mida kahel päeval korralikult meisterdatud ja ettevalmistatud sai. Tuleviku jaoks mainin nii endale kui teistele, et väga hea nipp on varahommikul kõik vajalik lahti lõigata ning juba vaagnatele koos kaunistustega valmis sättida. Pealt kiletada ning asetada transpordikarstidesse. Sellega õnnestus kohapealset korraldamist ja askeldamist ikka korralikult vältida, nii et sai palju rohkem aega ka külalistele pühendada. Menüü toitudest on jätkuvalt minevad asjad lavaširullid, kodune kartuli- ja makaronisalat, värsked köögi- ja puuviljad tipikastmega, isetehtud lihapallid ning loomulikult traditsiooniline kodune küpsisetort. Vähemalt on see kook minu lapsepõlvest saati igal aastal laual olnud ja ilmselt jääb ka edaspidi, sest olen selle koogi maailma kõige suurem fänn. Vahva oli ka see, et sel aastal sain küpsisetorti lausa kahel korral – üllatusena Härra poolt minu õigel sünnipäeval ja teist korda enda tehtuna mängutoas süües. Tegin tordi küll suure ahjuplaadi jagu, aga see kadus tõesti hetkega laualt ning tundus, et teine selline oleks võinud veel olla.

Seekord kasutasin Härra ideed ning panin vahekihina kohupiimakreemi asemel laktoosivaba mustikajogurtit ja see tegi tordi täpselt mõnusalt mahlaseks, nii et esimest korda tundsin, et kook lausa sulas suus. Kirsiks tordil olid loomulikult värsked maasikad ja mustikad koos vahvliliste südamekestega ning mida rohkem ma seda kooki siin kirjeldan, seda rohkem tahan uut meisterdama minna. 😀

Õhtusesse menüüsse kuulus veel erinevatest lihadest, vorstidest ja ribidest koosnev lihavalik (Aitäh grilmeister Eedile!), värsked puu- ja köögiviljad tipikastmega, sinihallitusjuustuga šampinjonid, peedi-küüslaugu juustukorvikesed ning Siirilt saadud retsepti järgi tehtud tumeda šokolaadiga brownie vaniljejäätise ja värske maasikatoormoosiga. Nämm… piparmündileht oli vaid puudu, et kohvikus söödud kombinatsioon kokku saada. Õnneks sai igaüks ise omale koguseid valida, nii et läks paremini kui restoranis, kus kõigest heast vaid meki suhu saab. Ma tahaks loota, et külalised veeresid mõnusalt ümmargustena pärast pidusööki koju. Ma veeren siiani söödud magusast ringi. 😀 Kuid soojade kallistuste järgi hinnates jäid ka nemad ilmselt rahule.

Retsepte ma siia kirja ei pane, sest häid kokkamisblogijaid on Eestis juba nii palju, aga kui kedagi huvitab mõni konkreetne roog, siis jagan hea meelega nippe, kuidas huvitavatest asendustest hoolimata tulemus täitsa hea jääb.

Toidujutud kõrvale jättes mõtlesin sel korral natuke mängulisust ka täiskavanutele pakkuda, et laste lusti kõrval neil söömise ja jutu kõrvale midagi fantaasiat elavdavat teha oleks. Teadmata ruumi täpset paigutust ning seltskodade kirjususe tõttu mõtlesin, et see peaks olema selline seltskonnamäng, mis ei vaja ilmtingimata koos istumist ja olemist, aga samas kaasaks kõiki külalisi. Selle idee osas aitas mind hädast välja just Eksperimentaariumi blogi. Nimelt palusin külalistel pakkuda mulle oma fantaasiast lähtuvalt välja uusi põnevaid väljakutseid, mille idee genereerija poolt paika sätitud aja jooksul täide pean viima ning sellest kogemusest siis siin ka kirjutama. Ütleme nii, et leidus nii harivaid, uusi oskusi vajavaid asju, kui selliseid, mis minult pigem julgust ja ärategemist ootavad kui teadmisi. Ideid oli ikka täitsa seinast seina. Mõned värvikamad näiteid on ehk poisipea lõikamine, rabas suplemine, rongireis Narva ja tagasi ning alasti Leetu hääletamine…. 😀 Täieliku nimekirja leiad roosalt lehelt, mille piltide hulka olen pannud. Tegin selle kohta eraldi postituse “Uued väljakutsed”, et esitatud väljakutsed ka ametlikumasse vormi panna. Ikka selleks, et neid siis järgemööda täitma asuda.

Pidupäeval kandsin loomulikult märtsikuus valminud kleiti ning kodus oli peojärgselt kapipealne lilledest ja kaartidest lookas. Rääkimata toredatest kinkidest ning võimalusest perega enne suuremat tralli väike spapuhkus ette võtta. Uus aasta tuli tõeliselt uhkelt! 

Mul on nii hea meel kõigi üle, kes tulid ja loodan, et peatselt saab emmata ja jutustada ka nendega, kes erinevatel põhjustel sel korral tulemata jäid.

Vahepeal tundus, et ega rohkem suurt midagi ära teha ei jõudnudki, kui suure hooga sünnipäevaks valmistuda, aga siiski-siiski suutsin pisut ka muudes valdkondades korda saata, kuigi ehk mitte nii viljakalt kui varem.

Aasta eesmärk täidetud
  • Saavutasin loetud päevad enne oma sünnipäeva veel ühe uue vestaposti. Nimelt sain 12. aprillil täis selle aastase lugemiseesmärgi, milleks oli 19 raamatut. Pärast seda pole ühtegi teost nüüd lisandunud, kuid ilmselt mitte enam kauaks, sest nüüd on vihmaperiood tulemas ja põhjust raamatuga teki alla kerra pugeda, rohkem kui küll.
  • Seekord ei jõudnud me mitmel põhjusel (minu kõhuhädad, auto katkiminek jne) täita aga oma igakuist eesmärki sõita linnast välja või käia looduses, kuigi kui nüüd mõtlema hakkan, siis on ju Stroomi rand ja Hipodroom linnalaste jaoks loodusele päris lähedal. Nimelt oleme pea igal nädalavahetusel korra ratastega kõik koos Stroomi randa sõitnud ning tagasiteel kohalikke Hipodroomi hobuseid porgandiga kosutanud. Tähelepanuta pole jäänud ka kanad, kuked ja kohalik kits. Seejuures oleme suurem osa ajast rannaliival “piiritus liivakastis” ning kive vette loopides veetnud. Need kaks asja on Pisipreili lemmikud. Vähemalt olid, kuniks tal oma sünnipäeval suurte laste piraadilaeva atraktsioon koos issiga läbi õnnestus käia, nii et nüüd me sellest enam vist edaspidi märkamatult mööda ei pääse. Saadud mereõhu sõõmudest ja männimetsa kõrvulukustavast linnulaulust maandatuna on igatahes väga mõnus jälle argirütmi naasta. 
  • Eelnev postitus peegeldab hästi tegelikult ka viimase aja liikumisharrastusi, sest kuigi kõndimiseni olen pigem vähe jõudnud, siis jalgrattaga rahulikke tiire tehes olen päris omajagu kilometraaži kogunud. Mis sest, et ka sõrkijad minust mu aegluse tõttu kui seisvast postist mööda kihutavad, kuid ise naudin sõitu sellest hoolimata. Ongi aega ümbrust jälgida ja kiirustamata kiiresti edasi jõuda. Enesetunne on ka pärast seda korduvalt paranenud, nii et loodan sellega ilusate ilmadega jätkata. Võib öelda, et see kvalifitseerub ka maikuu eesmärgi ehk teadlikuma sportimise eesmärgi alla, sest loon krunti, et Maijooksul need 7 km reipalt siiski läbi kõndida. Ilmselt see probleemiks ei osutu, kuna liigun ka igapäevaselt käruga üsna mõnusaid distantse.
  • Mõningast entusiasmi tõmbas sel kuul maha sünnipäeva eelne ootamatu seedehäire, üleüldine talveväsimus või EBAle kandideerimise järgne reaalsustajust tingitud meeleolulangus, mis kuidagi endas väga tugevalt kahtlema pani. Sisuliselt kõiges, mida seni teinud või olnud olen. See vaevav tunne oli nii suureks takistuseks, et ei tahtnud ka blogisse midagi kirjutada, kuna kahtlesin, kas sellel ka reaalset väärtust on. Küsisin endalt sisuliselt iga natukese aja tagant, kas või mis on oluline? Kas see on see, mida päriselt tahan ja kes ma tegelikult olen? Ilmselt mõjutas seda kõike ka lähenev sünnipäev või hormoonide möll, aga õnneks sain mingisuguse vastuse sellest, kui oma ebakindlad mõtted välja sain kirjutatud. Tunnen tänaseni, et öeldu “Juudi juubeli” postituses, pole ehk päris see, mida peegeldada tahtsin, aga paremal viisil end sel hetkel avada ei suutnud. Põhisõnum oli tegelikult see, et kuna kannan enda meelest “rõõmsa/hea/vmt” inimese kuvandit, siis ei julge ma tegeliku raskuse juures kellegi poole pöörduda, et hingelt kõik ära ventileerida. Seetõttu tunnen sisimas eraldatust inimestest, kes tegelikult hoolivad minust ja kannatan ilmselt ise enim, kuid otsesemalt või kaudsemalt ka mu lähedased. Tihti nad lihtsalt ei tea seda, sest ma ei lase sel välja paista. Vähemalt seniks, kuni enam ventiil ei pea ja ma viimases hädas nende peale vibutava näpuga näitama kukun. 🙂 Aga seni, kuniks elame, ka õpime.
  • Seekordne #Kogumispäeviku riiete eesmärk sai nüüd küll pisut lõhki aetud, kuna tellisin Pisipreilile suveks siiski natuke riideid ja sain kasutatuna veel täiendavaid asju juurde, kuid suures plaanis minu ega Härra riidekapp väga ei täienenud ning karjuvat auku see eelarvesse löönud ei ole. Lisaks tekitas see minust suurt huvi sel suvel esimest korda Kirbuturule müüma minna. Tahaks lihtsalt seda kogemust saada ja ehk vabanen ka mõnest üleliigsest asjast. Hetkel ei oska ainult öelda, mis ajal sinna tegutsema satun, kuid korra tahaks ära proovida ikka.
  • Pean tunnistama, et pärast kleidipostitust pole ma ühelgi õhtul võtnud aega, et hobiruumi õmblema või kirjutama tulla. Pole ka üldse üksi kohvikusse sattunud ega kinno vms. Ma kuidagi kaotasin ära selle tunde, mida pakub vaikne aeg iseendaga. Samas tundub praegu all üle pika aja hobiruumis istudes isegi Facebooki aknas postituste lugemine teise maiguga, kui poole silmaga telefonis kerides ning samal ajal pliidil kastet segades. See hetk ja tähelepanu, mida võtad vaid endale, on nii suure tähtsusega, et mõjub hoopis teist moodi. Püüangi nüüd end sellest mugavustsoonist välja rohkem suruda ning võtta aega, et lihtsalt olla iseendaga ja mõelda, luua ning unistada rohkem. Varsti on ka sumedaid suveõhtuid oodata ja siis saab kasvõi aias tähti vaadata ning sellest rõõmu tunda.
  • Lõppu veel üks kasulik rakendus, mida sünnipäeva organiseerimisel kasutasin, et kõik nagu kellavärk toimima panna. Tõesti aitas ka, sest väsitavate peas tiirlevate “mul on veel see, see ja too tarvis teha…” hoidis kõiki mu asju hoolega Google Keep rakendus, kus sain tehtud asjad mugavalt linnukesega tehtuks märkida. Mul oli 4 erinevat lehte, mida vastavalt kronoloogilisele järjestusele jälgisin: tegevused ja toidud enne sünnipäeva, sünnipäeva varahommikul ning õhtul. Lisaks lõputu poenimekiri koos konkreetsete roogadega, mida plaanisin teha, et teaksin koguseid varuda. Paberil kirjutamine oleks liialt aega võtnud ja need nimekirjad koostasin ühel hilisõhtul poole tunniga enne magama minekut, aga võitsin selle arvelt julgesti mitu tundi tegutsemise ja vähem muretsemise aega. Kuna see on mu google kontoga seotud, siis sain selle ka praegu arvutis lahti teha, ning linnukese ilusti punkti “Võtta blogimiseks üks õhtu” ette sättida. Nädala üks eesmärkidest jälle tehtud. 🙂 Jee!

Järgmisel kuul keskendun suuresti liikumisele ja loodan, et ilmataat seda plaani ka soosib. Juhul, kui ei soosi, siis panen lihtsalt paremini riidesse. 😀 Loodetavasti jõuan vähemalt korra ka midagi õmmelda ja mõne lehekülje jagu raamatuid lugeda. Paar postitust ja ideed postituse jaoks on ka juba soolas, kuid neid hetkel välja hõikama ei hakka. Püüan enne asjaga hakkama saada, siis on muljetamiseks emotsiooni ka.

Küll aga saab esimesest maist alates Eesti Blogi Auhindadel Eksperimentaariumile oma hääle anda, nii et loodan vähemalt mõne sõbraliku toetuse saada. Arvestades, et minuga samas kategoorias on üle saja osaleja, siis on konkurents tihe, aga olen ikka seda meelt, et osalemises endas peitub juba paras ports võitu.

Tegutsat kevade jätku!

No comments yet.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Comments (0)